14 oktoober 2016

Patrick Süskind "Perfume: The Story of a Murderer"

263 lehekülge

An acclaimed bestseller and international sensation, Patrick Suskind's classic novel provokes a terrifying examination of what happens when one man's indulgence in his greatest passion — his sense of smell — leads to murder.
In the slums of eighteenth-century France, the infant Jean-Baptiste Grenouille is born with one sublime gift — an absolute sense of smell. As a boy, he lives to decipher the odors of Paris, and apprentices himself to a prominent perfumer who teaches him the ancient art of mixing precious oils and herbs. But Grenouille's genius is such that he is not satisfied to stop there, and he becomes obsessed with capturing the smells of objects such as brass doorknobs and fresh-cut wood. Then one day he catches a hint of a scent that will drive him on an ever-more-terrifying quest to create the "ultimate perfume" — the scent of a beautiful young virgin. Told with dazzling narrative brillance, Perfume is a hauntingly powerful tale of murder and sensual depravity.

Olen soovinud seda raamatut mitu aastat lugeda, see oli juba nagu väike kinnisidee, sest olen tohutult lugenud kui rõve, vastik ja ebahumaanne see on. Tekitab ju uudishimu, või ei?
Tegin teed, võtsin raamatu ette ja ampsasin suuuuure tüki kooki. Sain seda väga pikalt närida, sest kõik käis suus ringi. Miks? Kohe ütlen miks. Esimene lõik raamatust sisaldab väga kenasti kirjeldatud aroome 18. sajandi Pariisis.
            „The streets stank of manure, the courtyards of urine, the stairwells stank of moldering wood and rat droppings, the kitchens of spoiled cabbage and mutton fat; the unaired parlors stank of stale dust, the bedrooms of greasy sheets, damp featherbeds, and the pungently sweet aroma of chamber pots. The stench of sulfur rose from the chimneys, the stench of caustic lyes from the tanneries, and from the slaughterhouses came the stench of congealed blood. People stank of sweat and unwashed clothes; from their mouths came the stench of rotting teeth, from their bellies that of onions, and from their bodies, if they were no longer very young, came the stench of rancid cheese and sour milk and tumorous disease.“

See oli alles sissejuhatus.

Mis kirjeldab 18. sajandi inimese elu ühe (tegelikult isegi poole) lausega kõige paremini? Aga palun, üks näide taaskord raamatu algusest.
                        „...Grenouille’s mother, who was still a young woman, barely in her mid-twenties, and who
still was quite pretty and had almost all her teeth in her mouth and some hair on her head and-except for gout and syphilis and a touch of consumption-suffered from no serious disease, who still hoped to live a while yet, perhaps a good five or ten years...“.

Mõelda vaid, tal olid peaaegu pooled hambad veel suus ja juukseidki veel peas, ise juba nii kõrges vanuses, peaaegu veerand sajandit juba elatud, aga näe, hea õnne korral loodab veel 5–10 aastakest ära elada, mis sest, et kaaslaseks väike süüfilisepoiss. Huh.

Tõsiselt, see eelmine lõik raamatust oli vaid pool lauset. Selles raamatus on mingid ULMELISELT pikad laused. Mõnikord lausa pool lehte korraga. Praegu huvi pärast guugeldasin pikki lauseid raamatutes ja leidsin päris toreda lehe. Selle põhjal sain teada, et Süskindi poolelehelised laused ei peakski erilist muljet avaldama, sest näiteks Gabriel Garcia Marquez on kirjutanud raamatusse “The Last Voyage of the Ghost Ship” lause, mis koosneb 2156 sõnast (inglise keeles). Ma vist ei kirjutanud kooli ajal nii pikki kirjandeidki. Mõelda vaid, kirjutad terve kirjandi ÜHE lausega. See oleks huvitav eesmärk, mida endale seada. Või siis mitte. 

No näiteks selliseid lauseid pidin mitu korda lugema, enne kui asjast aru sain. Mingi aeg andsin alla ja kui mõte ikka päris koju ei tulnud, siis vahet polnud kah, sinna see jäi, sest kokkuvõttes oli selliseid lauseid raamatus pigem vähe.  See lõik, taaskord, on ÜKS lause. Eks katsuge lugeda ja esimese korraga asja tuumani jõuda, võib-olla olen mina lihtsalt mega uimane arusaaja?
                        „When, without the least embarrassment, people could brazenly call into question the authority of
God’s Church; when they could speak of the monarchy-equally a creature of God’s grace-and the
sacred person of the king himself as if they were both simply interchangeable items in a catalog of various forms of government to be selected on a whim; when they had the ultimate audacity-and have it they did-to describe God Himself, the Almighty, Very God of Very God, as dispensable and to maintain in all earnestness that order, morals, and happiness on this earth could be conceived of without Him, purely as matters of man’s inherent morality and reason…“

Raamat oli täpselt see, mida ootasin. Isegi vist veidi kahvatu selle kõrval, mida ootasin, sest mu ootused olid mingite absoluutsete rõveduste ja õuduste tippu keritud. Ei tasu vist liiga palju arvustusi ka lugeda. Iga kord, kui selle raamatu käest panin, oleksin tahtnud selle kohe tagasi haarata, aga iga kord, kui lugemisest oli mõnda aega möödas, oli seda jälle raske kätte võtta. Alguses ei saa vedama, siis ei saa pidama, ikka ja jälle samad probleemid.

Ma ei hakka siin tegema teose peategelasele psühhoanalüüsi, see võtaks lõputult aega, sest tüüp oli täiesti klass omaette. Kas olengi üldse nii hullu tegelasega lugu lugenud? Geniaalsusel ja hullumeelsusel on vist õhkõrn vahe. Midagi sarnast oli Fantoom, aga hästi enam ei mäleta, lugesin seda raamatut nii ammu.
Igatahes, ma ei ole kunagi lugenud raamatut, kus on nii palju nuusutamist ja lõhnade kirjeldusi (või haisu, kuidas võtta), aga samas, mis seal siis ikka oodata oli. Raamatu nimi on ju „Parfüüm“. See oleks pidanud väike vihje olema, vist. Loen üsna palju (paraku mitte nii palju, kui sooviks) ning olen kokku puutunud paljude erinevate kirjanikega ent ikka ja jälle suudab mõni neist mind põhjalikult üllatada. Kust kohas võtavad nad sellised ideed? Sellised võimed kirjeldada igapäevast ja harilikku olukorda tuhande sõna ja emotsiooniga? Kuidas? Võib vist öelda, et Süskind on taaskord üks selline, kelle töö mind heas mõttes sõnatuks jättis. Mõned inimesed loevad „Parfüümi“ ja oigavad, et selline raamat ei saa olla nauditav, see on rõve ja vastik, kuid pean viisakalt keelduma nende arvamuse jagamisest. Minu jaoks on see raamat midagi teistugust. Mulle pole kunagi meeldinud liiga detailsed ja pikad kirjeldused, need on tüütud ja ebavajalikud, seetõttu poleks ma ealeski osanud oodata, et naudin täiesti tavaliste lõhnade detailset kirjeldust. Kõikide asjade seast just lõhnad? Kui Süskind kirjutab telliskivist, siis kas ma naudiksin seda samamoodi (sry „Isa Goriot“ fännid)? Ma ei tea, aga miski tema kirjastiilis ja oskuses isegi minusugune laisk lugeja kaasa haarata, see on juba midagi teistsugust.

Soovitan seda raamatut lugema hakatas mitte liialt palju eelnevalt arvustusi lugeda, see võib mõne inimese selle loo juurest sootuks eemale peletada, aga tegelikult pole asi üldse nii hull, see on ju kõigest raamat.

Muide, peategelase nimi Grenouille tähendab prantsuse keeles konna. Vot siis.

Peaaegu oleksin unustanud, raamatust on tehtud üsna kõrgelt hinnatud film ka. Seega, kes raamatut kätte ei viitsi võtta, peaks filmiga ka hakkama saama, ise pole veel seda näinud.

„Perfume lives in time; it has its youth, its maturity, and its old age. And only if it gives off a scent equally pleasant at all three different stages of its life, can it be called successful.“

“There was only one thing the perfume could not do. It could not turn him into a person who could love and be loved like everyone else. So, to hell with it he thought. To hell with the world. With the perfume. With himself”

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar