26 oktoober 2016

Stig Rästa "Minu Kennedy"

 
204 lehekülge
Film Distribution OÜ
"Kirjutan sulle esimest korda. Ma ei tea su vanust,tausta ega konditsiooni, aga tunnen, et pean sulle kõigepealt selgitama, mida sa oma käte vahel hoiad. Kuigi ma räägin selles raamatus oma elust, ei pea ma seda siiski elulooraamatuks. Eesti raamatupoodide riiulitel on küllaga erinevate inimeste elulugusid, sest põhjamaist ja kinnist eestlast huvitab kõige rohkem ikka teiste elus toimuv. Neid raamatuid lugedes saab hea juhul teada, et kellelgi teisel läheb samamoodi kui lugejal, ja paremal juhul läheb tal hulleminigi. Sellisel juhul saabub hinge rahulolukübemeke. Vähemalt minule mõjuvad teiste halvad uudised just niimoodi. Mõtlen, et kurat, mul pole häda
kedagi, vaata Clintonit või Kennedyt.
Ahjaa, „Minu Kennedy“. Miks selline pealkiri? Ärge saage valesti aru, ma ei samasta ennast Ameerika Ühendriikide presidendiga. Mul ei ole suurushullustust. „Minu Kennedy“
on mingil määral see võõras kole juhtum, mis paneb mõtlema, et mul endal on ikka väga hästi. „Minu Kennedy“ on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miski
ja samas ka mitte midagi."

Raamat ilmus juba tegelikult 2015. aastal ja mul oli plaanis see kohe pärast ilmumist osta. Paraku nagu ikka, kui mingi kindel plaan on, siis kipub see venima. Ükspäev käisin raamatukogus ja see seisis ilusti kõige nähtavamas kohas riiulil, Stig mulle kaane peal otsa vaatamas. Olgu, kui nii, siis nii.

Stig kirjutab sõbramehelikult, muhedalt ja täpselt nii nagu tahab ja oskab, mis teeb selle raamatu lugemise väga lihtsaks. Päris alguses vangutasin pead ja mõtlesin, kas ta ikka meie väiksest Eestimaast räägib? Mina kasvasin väikeses linnakeses, kus polnud põhimõtteliselt mingeid ohte ja kõik oli väga turvaline ning ausalt öeldes pole ma kunagi varem mõelnud, kuidas võis olla kasvada kõledas Lasnamäe magalarajoonis. See tundub olevat täiesti teine Eesti, täis olelusvõitlust ja ellujäämiskursuseid. Kas tõesti oligi nii? Ma olen varemgi igasuguseid õudusjutte kuulnud, aga need piirduvad tavaliselt prussakate ja lutikatega, mitte kohaliku pisigetoga.

Nagu juba ütlesin, meeldis mulle Stigi kirjastiil, see oli aus ja toores ning üllatavalt ladus, sobis sellist sorti raamatu juurde. Esialgu oli mul pisut raske kõigest kinni haarata, sest Stig rändab ühelt sündmuselt teisele, siis eelmisele sündusele tagasi, vahepeal külastab veel kahte-kolme etappi ning taaskord maandub mingis üle-eelmises hetkes. Sellega harjub üsna ruttu ja see teeb lugemise lõppude lõpuks natukene huvitavamaks. Meenutab veidikene teleseriaalide ülesehitust, kus samuti hoogsalt ühelt steenilt teisele hüpatakse. Pildid raamatu keskel olid kenaks lisandiks ja uurisin need juba alguses läbi (keegi vaatab üldse pilte alles siis, kui need raamatus ette satuvad?), need annavad raamatule muhedat tõepärasust, seetõttu on hea kohe alguses paljude nimede taha näod juurde panna. 

Ma pean ütlema, et kuna Stig Rästa on mulle alati selline omaettehoidev ja üsna sümpaatne tundunud, ei olnud ma raamatut lugedes väga objektiivne. Tahtsin, et see raamat mulle meeldiks ja õnneks täpselt nii läkski, sest oleksin ilmselt üsna nukker olnud, kui oleks välja tulnud, et isik, kes mulle meie muusikamaailmas enim muljet avaldab, on mingi jama hakkama pannud. No jah, kohati jäme ja ropp, kuid aus ja avatud lugu see ju oli. Keegi ei saa öelda, et inimene peaks kuidagi teisiti kirjutama oma eluloost, see on tema elu ja tema lugu, kirjutagu nagu iganes soovib. 

Üks asi, millega ma ei nõustu, on kommentaar, mida suvel kuskil netiavarustes lugesin. Ma ei mäleta täpselt, kuidas see kommentaar pikemalt välja nägi, aga öeldi, et ta kirjeldab raamatus igavalt tavalist elu, sest kõik nõuka ajal kasvanud inimesed nagunii teavad, et asjad nii olid. Selle peale ei oska ma muud kosta, kui küsida, et mis see lugemise mõte siis üldse on?  Ma ju tean, mis tunne on elada, nuusutada lilli ja nautida päikesepaistet, vaadata kuud ja tähti taevas või joosta mererannas. Kui kirjanik tahab mulle nendest tegevustest ja tunnetest kirjutada, siis ma loen ja naudin seda, kuigi tean suurepäraselt, et taevas on tähed ja kuu, et päike särab ja lilled lõhnavad. Selle loogika järgi, milleks üldse vaevuda? Tänan väga, mina ei teadnud ja ma ei pretendeeri mingile õrna lillekese tiitlile,  aga ma elasin teist elu ja nii lihtsalt on, sest juhtumisi on selles maailmas palju asju, mida keegi kuskil ei tea. 

Mulle meeldis ja loeksin ka edaspidi midagi sarnast. Öeldakse, et „Musta pori näkku“ on sarnane, aga kuna Mihkel Raud mulle otseselt niimoodi ei sümpatiseeri nagu Stig Rästa, siis tema raamatu kätte võtmine on hetkel veel ebaselge.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar