16 november 2016

Ruth Ware "Pimedas pimedas metsas"

280 lehekülge
Helios kirjastus
Nora pole Clare’i kümme aastat näinud. Sellest ajast, kui ta koolist ära läks ja iialgi tagasi ei pöördunud. Kuni täiesti ootamatult saabub kutse Clare’i tüdrukute õhtule. On see Nora jaoks võimalus minevik lõplikult seljataha jätta?
Aga asjad lähevad käest ära. Isegi väga. On asju, mis ei saa igaveseks saladuseks jääda.

RUTH WARE kasvas üles Lewes’is Sussexis. Pärast Manchesteri ülikooli lõpetamist kolis Pariisi, sealt Põhja-Londonisse, kuhu rajas kodu. Nüüdseks abielus kahe lapse ema on töötanud ettekandja, raamatumüüja, inglise keele võõrkeelena õpetaja ja pressiesindajana. Pimedas, pimedas metsas on tema esimene põnevik.

Selle raamatu sain poolmuidu Rahva Raamatu rallilt, kust ma neli head raamatut skoorisin. Vot selliste hindadega võin ma vabalt raamatuid šopata, soodukad olid megaAAAAAAhead ja loodan, et selliseid tuleb veelgi. Raamatu kaanekujundus mulle meeldib, täpselt selline, mis poeriiulil kohe tähelepanu endale võtab. Selle kaanel oleva pealkirjaga nägin esialgu vaeva, sest ma ei saanud aru, mis selle raamatu nimi on. Pimedas metsas keegi abiellub (huh, okei, huvitav koht, kus abielluda), pimedas keegi kaotab elu (juba loogilisem), metsas (see on ilmselgelt võtmesõna, eks). Ei tundu väga loogiline pealkiri... Lõpuks võtsid minu loogikariismed ennast kokku ja tabasid ära, et peaks vist ainult suurelt kirjutatud sõnasid lugema, see siis on pealkiri. Hästi, parem hiljem, kui... veel hiljem.

Mulle on mitmes kohas silma jäänud, et raamatut võrreldakse „Tüdruk rongis“ või mõne Gillian Flynni teosega, aga siinkohal ma tegelikult võrdusmärki ei teeks. Paralleele võib muidugi tõmmata ja paistab, et sellised poolmüstilised tumedad põnevikud on ilukirjanduses aina enam kanda kinnitamas ning selle vastu pole mul midagi, sest enamasti on tegemist tõesti põnevate lugudega. Selle raamatuga oli nii, et kuigi seda oli mõnevõrra keeruline käest ära panna, ei tundunud sisuliin nii hea ja kaasahaarav nagu mõne teise sarnase raamatu puhul. Lauseehitus näis kohati kohmakas, aga ma ei tea kas selle saab panna tõlkija või autori süüks, sest ma pole originaalkeelset teksti lugenud. Sellest olenemata läks raamat väga kiiresti ja sujuvalt, kuigi lõpp oli taaskord juba eemalt aimatav.

Põnevust suudab autor muidugi väga osavalt ülal hoida, selles osas ei ole midagi halba öelda, see meenutab veidi Hitchcocki filme, mida vaadates ealeski igav ei hakka, isegi kui ühte filmi kümme korda vaadata. Aga. Nora, loo peategelane, tundus eemaletõukav, vinguv ja igav. Milline täiskasvanud naine ei suuda üle saada kümme aastat tagasi toimunud lahkuminekust? Kui sa oled 16-aastasena kellegagi vaid mõned kuud koos olnud ja lähed lahku... ja siis ei saa kümne aastaga temast üle. Okei?

Üldiselt oli raamat põnev. Mulle ei meeldinud see põhiliini lugu, sest see ei veennud mind lihtsalt kuidagi, kuid sellele vaatamata oli loodud olustik, mida sain lugejana väga kergesti silme ette manada. Kõik tundus reaalne, väikesed detailid ja nüansid olid paigas, ülejäänud asjaosalised olid hästi edasi antud ja andsid raamatule kenasti värvi juurde. Lõpupoole oli korra kahtlus, et äkki-äkki on mul siiski vale tegelane pahalaseks mõeldud, aga tuleb välja, et esmane instinkt tavaliselt ikkagi ei peta.


Mis eriti vahva, raamatus toimus see tüdrukuteõhtu 14.–16. novembril. Mina lugesin raamatu läbi täpselt samadel kuupäevadel, tore kokkusattumus. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar