21 detsember 2016

M. L. Stedman "Valgus ookeanide vahel"

392 lehekülge
Pegasus kirjastus
M. L. Stedmani debüütromaan „Valgus ookeanide vahel” on viimaste aastate menukaim Austraalia päritolu kirjaniku romaan.  Raamat valiti 2012. aastal Goodreadsi lugejate lemmikuks.
Erakordselt liigutav lugu inimestest, kes otsivad oma kohta maailmas, kus ühe inimese õigus on teise jaoks traagiline kaotus. Tom Sherbourne on Lääne-Austraalia ranniku lähistel Janus Rocki saare majakavaht. Kui laine toob kaldale sõudepaadi, milles on väike tüdruk, otsustab Tom koos oma noore abikaasaga lapse üles kasvatada. See otsus raputab aga aastate pärast paljude elusid.

Rahvusvaheline menuk, mis on ilmunud rohkem kui 40 keeles ja mida on müüdud üle 2 miljoni raamatu.

Esmane tagasiside selle raamatu kohta on siiani olnud see, et inimesed ei suuda uskuda, et antud teos on autori debüütromaan. Huvitav, kas ta suudab seda taset hoida või jääb see raamat tema tähelennuks? Eks siis ole näha, sest rohkem raamatuid ta hetkel kirjutanud ei ole, kuigi selle ilmumisest on nüüdseks juba peaaegu viis aastat möödas. Raamatu hinnang on Goodreadsis hetkel (5. detsember 2016) 3,99 punkti, mis on päris hea, arvestades raamatu keerulist teemat.

„Valgus ookeanide vahel“ jõudis minuni läbi bookworld.me keskkonna ja Pegasus kirjastuse kaudu. Kes iganes veel ei tea, mida bookworld.me endast täpselt kujutab, soovitan kindlasti üle vaadata, ülilahe algatus eestlaste poolt. Sellises toonis raamatutega on üldiselt nii, et mul on need plaanis kogu aeg ette võtta, aga üsna harva jõuan päriselt selle teostuseni koheselt pärast nende ilmumist. Antud raamatuga tehti nüüd asi lihtsamaks ja raamat tuli ise minu juurde, mille üle on mul väga hea meel.

Tunnistan ausalt, et mul oli seda mõnevõrra keeruline lugeda. Tavaliselt loen üsna tempokalt, aga sellega läks veidi aeglasemalt, sest lugesin seda paari peatüki kaupa ja ei suutnud ennast ühelgi korral kokku võtta, et seda suuremate juppidena läbida. Kokku läks sellega umbes kolm nädalat, see oli lihtsalt emotsionaalselt kurnav raamat. Ma ei tea, kes usub, kui ma ütlen, et see oli heas mõttes kurnav? Tihtilugu juhtub nii, et kulminatsioon on raamatu lõpus ja alles siis muutub asi emotsionaalseks, aga see lugu oli tervenisti, kohe algusest kuni täiesti viimase leheni väga emotsionaalne. Peab vist päris tank olema, kui selle raamatu lugemise ajal emotsioonid seinast seina ei kõiguks, aga mulle sobis sellises toonis raamat seekord väga hästi. Võib-olla tuleb kasuks, et vaatasin raamatu "kõrvale" umbes kakskümmend totakat jõulufilmi ja „Valgus ookeanide vahel“ hoidis kaks jalga kenasti maas. 

Lühidalt öeldes - väga hea raamat. Jääb vaid üle oodata, millega autor tulevikus välja tuleb (kui üldse tuleb) ja filmi tahaks ka nüüd näha. Kusjuures raamatu kaanekujunduses on kasutatud filmi postrit, aga tegelikult on originaalne kaanepilt minu arvates kenam ja originaalsem. 

12 detsember 2016

J. R. R. Tolkien "Kääbik"

328 lehekülge - Tiritamm kirjastus
Audioraamat inglise keeles 11h ja 8min

Bilbo Baggins on kääbik, kes armastab lihtsat ja mugavat elu ega ole eriti palju oma kääbiku-uru sahvrist kaugemale rännanud. Kuid ühel päeval saabuvad tema koju võlur Gandalf ja kolmteist päkapikku ning keeravad kääbiku sündmustevaese elu pea peale, meelitades ta retkele „sinna ja tagasi“. Päkapikkudel on plaan minna retkele suure ja väga ohtliku lohe Smaugi aaretekambrisse ning algab seiklus, mis paneb Bagginsi tegema ja ütlema täiesti ootamatuid asju...
„Kääbik“ on „Sõrmuste Isanda“ eellugu ning seda on pärast 1937. aasta esmatrükki müüdud miljoneid eksemplare. Kääbikut peetakse kahekümnenda sajandi üheks kõige armastatumaks ja mõjukamaks teoseks.

Ma ei mäletagi enam päris täpselt oma vanust, kui esimest korda „Kääbiku“ kätte võtsin. Kas see võis põhikooli ajal olla või juba natukene hiljem? Esimesena lugesin läbi „Sõrmuste Isanda“, alles natukene hiljem järgnes „Kääbik“, aga ma pakun, et minimaalselt on sellest möödas kümme aastat. Kuna mulle meeldib eriti just ärkamise ja hommikuste tegevuste juurde kuulata audioraamatut, oli kohe pärast eelmise lõpetamist vaja järgmist. Mingit kindlat plaani ei olnud, et vot nüüd tuleb Bilbo seiklus, aga kuidagi läks nii. Raamat on lühike ja kaasahaarav ning mitu korda käis mu peast läbi mõte, et kuidas nad küll suutsid sellest kolm filmi teha? See on absurdne tegelikult, sest kuigi filmid mulle täitsa meeldisid, siis raamatuga on neil ühine vaid pealiskaudne sisuliin.


Audiona oli seda raamatut väga lahe kuulata,  Rob Inglis teeb väga hea töö. Kipun raamatutes luuletuste ja laulude osa vaid silmadega üle laskma ega viitsi neisse eriti süveneda, aga audios LAULIS narraator need ette ja tahes-tahtmata jäin kuulama ja kaasa mõtlema. Mul ei olnud enne plaanis „Sõrmuste Isandat“ kuulata, vaid tahtsin enda uhke raamatu (pildil) läbi lugeda, aga paistab, et antud raamatusari on eriti väärt, et seda kuulata. Sellele aga jõuan veel mõelda, sest tegelikult on mul audios nüüd pooleli üks üsna pikk lugu (41h). 

05 detsember 2016

Lauri Räpp "Linn on minu - Tartu tahavaatepeeglis"

236 lehekülge
ITI OÜ
Testitud erineva huumorimeelega inimeste peal: autorile iseloomulikul mahlakal viisil kirja pandud meenutused tolle aja inimestest, 90ndate teismeliste palavikulisest pidutsemisihast ja nõukaaja lollustest lihtsalt ajavad naerma! See raamat on väärt fotodega pikitud pilet ajamasinale, mis kihutab otsejoones mitukümmend aastat tagasi. Ava QR-koodidega selle aja kuumimad videod, jäta tollased superhitid lugemise taustaks mängima ja saad ajarännaku täie raha eest. Nii kuum on tunne! Raamatu kaanele on oma lugemissoovituse andnud Cool D, Peeter Sauter, Erkki Kõlu, Helen Kalberg ja Martin Plaser.

Priit Hõbemägi Eesti Ekspressi nädala raamatust:
"Aeg-ajalt ilmub mõni raamat, mis oma otsekohesuse ja energiaga tabab otse kümnesse."

See raamat jõudis minuni päris ise, tuli meiliga mulle postkasti paar nädalat enne selle ilmumisaega. Eelnes sellele loomulikult küsimus, kas olen valmis seda lugema ja arvustama ning olin seda rõõmuga nõus tegema. Seda enam, et tegemist on ikkagi Tartu teemalise raamatuga ja Tartu on juhtumisi minu lemmiklinn Eestis. Tegelikult on mu arvustus juba tükk aega valmis, vähemalt kuu aega on see draftis seisnud, aga olen oodanud raamatut füüsilisel kujul, et postituse juurde ka mõned pildid teha. Seekord siis laenan pildi Lauri raamatu promolehelt facebookist, et arvustus liiga kaua "riiulil" ei seisaks.

Olen raamatu autori blogisse mõni aasta tagasi sattunud ja mäletan häguselt emotsiooni kahju, et rohkem lugusid ei ole, aga paistab, et loodus ikka tühja kohta ei salli ja nüüd on Lauril valminud raamat, mis just nimelt selliseid 80-90ndate Tartu lugusid jutustab. Lauril on varem ilmunud teos „See ei ole minu Kuuba“ ning „Linn on minu“ on tema teine ilmunud teos.

Raamat ise on täiesti maitse asi nagu asjadega ikka. Viimati loetud sarnase „Minu Kennedy“ raamatu kohta käiva ja internetist leitud kommentaari põhjal ei pruugi see raamat meeldida inimestele, kes „nagunii teavad, milline elu siis oli ja igav on sellest lugeda“. Sellisel arvamusel olevatel inimestel soovitan raamatust mööda minna, pole teie jaoks, sest tõesti, tegemist on 200-lehelise justustusega möödunud eluolu ja seikade kohta, pesuehtne nostalgitsemine.

Raamatu teeb vahest ehk eksootilisemaks valik QR koode ja rida pilte enne ja pärast vaadetega. Skännisin hoolega kõik koodid sisse ja vaatasin huviga, mida on autor pidanud heaks illustratsiooniks oma lugude juurde. Olgu see siis mõni rokkpala või klipp vanast reklaamist, multikast või niisama viisijupist, annavad need raamatule isikupära ja ruumilisust. Ma ei ole varem sellist lahendust näinud ja vähemalt minu silmade jaoks on see originaalne ja lahe raamatu illustreerimise variant.

Lauri tekst on mõnusalt ilukirjanduslik ja värvikas. Väike näide leheküljelt 112-113: „Klaasukse vastu nõjatunud võrratu lauljanna on näost sama kahvatuvalge kui puidust ukseraam. Selle küljest tuge otsides ütleb ta: „Mul hakkas nii paha. Teise laulu ajal hakkas mul nii paha, ma mõtlesin, et ma kukun kokku. Ma mõtlesin... teise laulu ajal mul hakkas mul paha... mul lõi pildi eest ära.” Ja siis täielik metamorfoos! Hetkeks väristab ta pead ja teatab siis otsustavalt: „Davai, lähme peale nüüd”“. Ta võiks täiesti edukalt mõne juturaamatu kirja panna, sellise satiirilise ja veidi (musta) huumorit sekka, see oleks talle ilmselt nagu rusikas silmaauku.

Autor on mahedalt reaalne, kui nii öelda. Mitte ropp, aga mitte tuti-pluti, täpselt selline hea kogus kõigest. Noh, selles mõttes, et päris lastel ei soovita lugeda, aga midagi liiga võigast seal polnud. Oksemäed ja põnevad (?) kokteilid, peod, läbud ja muidu muljetamised, selline tavaline noortevärk. Kuidas kellelegi muidugi. Kõige lemmikum osa raamatust ongi tegelikult minu jaoks see metsikute pidude osa. Seda ilmselt seetõttu, et Lauri on väga elavalt, tõetruult ja ilmekalt igasuguseid kummalisi või veel kummalisemaid lugusid kirjeldanud. Ma ei saa silme eest kuidagi seda pissikohvi lugu... võeh, vaene tüdruk.

Üks asi, mis mind vahest ehk liialt ei köitnud, olid igasugused nimed, mida raamatu peale terve posu kokku tuli. See nimedeküllus meenutas veidi ülikoolis õpitud keskaja ainet, kus tuli reaalselt sadu nimesid pähe tuupida ja mis koheselt, plaks, kaks sekundit pärast eksamit peast pühitud olid. Sama lugu siin, paljud nimed olid justkui kohatäiteks. Ainsad nimed, mis mulle hetkel nüüd meenutades meelde jäid, olid Šmigun ja Rein Lang, teised on... kuskil. Valetan, suur hulk lauljaid on ka kuskil meeltesügavustes alles. Tõele au andes, ega nimesid peagi meelde jätma, vahepeal lihtsalt tundus ühel lehel jube palju infot (nimesid) olevat ja pilt läks vähe kirjuks, aga selle võib tõenäoliselt minu lugemisstiili süüks panna.

Lugu pole niivõrd autori lugu, kuivõrd terve selle perioodi noorte lugu, Tartu lugu. Mis oli ja mis muutus, kuidas asjad käisid ja kuivõrd palju tegelikult muutub lühikese aja jooksul. Eufooria ja vabanemine, sellega kaasnev eneseotsimine ja piiride kompamine ning lõpuks, nagu ka Lauri ise ütleb, saabus ka mõistus koju. „Kuidas kuradima moodi me küll ellu jäime?“ küsib ta 194. leheküljel ja ma pean ütlema – see on täiesti adekvaatne küsimus selles punktis.

Mul on hea meel, et Eesti kirjandusmaastik on jälle ühe toreda ainulaadse raamatu oma ridadesse saanud. Selliseid asju peab kirjutama, kui need veel meeles on. Mõnekümne aasta pärast on see kõik veelgi hinnalisem ja siis saab juba ei-tea-mitmes generatsioon pärast taasiseseivumist üllatusega küsida, „kas tõesti nii oli?“ ja vahest ehk „elekter oli päriselt siis juba olemas?“ sekka lisada. Nojah, võib-olla alahindan tulevasi põlvkondasid (kahtlen veidi), aga ilmselt on sellist tüüpi raamatud korralikud reality check materjalid tulevikus.

***

„Vaatamata sotsialismiaegsetele võitudele – vähevõitu, sitavõitu ja kallivõitu – oli meie äärelinnas asunud maja alati külalisi täis ja argipäevahalli vakstuga kaetud söögilaud lookas.“ (lk 17)

„Räägiti, et kui minna ükskõik millisesse hoovi, vilistada ja hõigata Sanja, Dima või Vasja, ilmub erinevate akende peale vähemalt neli erinevat poisiklutti.“ (lk 48)

„Õhtutundidel poodi jõudnud lihtne tööinimene kohtas lihatoodetest vaid vanadusse surnud sea pead... Hea õnne korral võis trehvata ka päeva jooksul libedaks läinud ja kusagilt kerge hallituse hankinud stepivorstijuppi või mõnda üksikut näljasurma surnud kana viiekümne sinaka varjundiga kehaosa.“ (lk 73)

„Tunniplaani lisandusid perekonnaõpetus ja päris ajalugu.“ (lk 104)

„Häda ajab härja trepikotta (kusele). Annelinna vanasõna aastast 1994.“ (lk 164)

„Pohmakaga õllejoomine on sama, mis külma käes püksi kusemine. Alguses on küll hea ja soe, aga hiljem hakkab ikkagi sitt.“ (lk 173)