05 detsember 2016

Lauri Räpp "Linn on minu - Tartu tahavaatepeeglis"

236 lehekülge
ITI OÜ
Testitud erineva huumorimeelega inimeste peal: autorile iseloomulikul mahlakal viisil kirja pandud meenutused tolle aja inimestest, 90ndate teismeliste palavikulisest pidutsemisihast ja nõukaaja lollustest lihtsalt ajavad naerma! See raamat on väärt fotodega pikitud pilet ajamasinale, mis kihutab otsejoones mitukümmend aastat tagasi. Ava QR-koodidega selle aja kuumimad videod, jäta tollased superhitid lugemise taustaks mängima ja saad ajarännaku täie raha eest. Nii kuum on tunne! Raamatu kaanele on oma lugemissoovituse andnud Cool D, Peeter Sauter, Erkki Kõlu, Helen Kalberg ja Martin Plaser.

Priit Hõbemägi Eesti Ekspressi nädala raamatust:
"Aeg-ajalt ilmub mõni raamat, mis oma otsekohesuse ja energiaga tabab otse kümnesse."

See raamat jõudis minuni päris ise, tuli meiliga mulle postkasti paar nädalat enne selle ilmumisaega. Eelnes sellele loomulikult küsimus, kas olen valmis seda lugema ja arvustama ning olin seda rõõmuga nõus tegema. Seda enam, et tegemist on ikkagi Tartu teemalise raamatuga ja Tartu on juhtumisi minu lemmiklinn Eestis. Tegelikult on mu arvustus juba tükk aega valmis, vähemalt kuu aega on see draftis seisnud, aga olen oodanud raamatut füüsilisel kujul, et postituse juurde ka mõned pildid teha. Seekord siis laenan pildi Lauri raamatu promolehelt facebookist, et arvustus liiga kaua "riiulil" ei seisaks.

Olen raamatu autori blogisse mõni aasta tagasi sattunud ja mäletan häguselt emotsiooni kahju, et rohkem lugusid ei ole, aga paistab, et loodus ikka tühja kohta ei salli ja nüüd on Lauril valminud raamat, mis just nimelt selliseid 80-90ndate Tartu lugusid jutustab. Lauril on varem ilmunud teos „See ei ole minu Kuuba“ ning „Linn on minu“ on tema teine ilmunud teos.

Raamat ise on täiesti maitse asi nagu asjadega ikka. Viimati loetud sarnase „Minu Kennedy“ raamatu kohta käiva ja internetist leitud kommentaari põhjal ei pruugi see raamat meeldida inimestele, kes „nagunii teavad, milline elu siis oli ja igav on sellest lugeda“. Sellisel arvamusel olevatel inimestel soovitan raamatust mööda minna, pole teie jaoks, sest tõesti, tegemist on 200-lehelise justustusega möödunud eluolu ja seikade kohta, pesuehtne nostalgitsemine.

Raamatu teeb vahest ehk eksootilisemaks valik QR koode ja rida pilte enne ja pärast vaadetega. Skännisin hoolega kõik koodid sisse ja vaatasin huviga, mida on autor pidanud heaks illustratsiooniks oma lugude juurde. Olgu see siis mõni rokkpala või klipp vanast reklaamist, multikast või niisama viisijupist, annavad need raamatule isikupära ja ruumilisust. Ma ei ole varem sellist lahendust näinud ja vähemalt minu silmade jaoks on see originaalne ja lahe raamatu illustreerimise variant.

Lauri tekst on mõnusalt ilukirjanduslik ja värvikas. Väike näide leheküljelt 112-113: „Klaasukse vastu nõjatunud võrratu lauljanna on näost sama kahvatuvalge kui puidust ukseraam. Selle küljest tuge otsides ütleb ta: „Mul hakkas nii paha. Teise laulu ajal hakkas mul nii paha, ma mõtlesin, et ma kukun kokku. Ma mõtlesin... teise laulu ajal mul hakkas mul paha... mul lõi pildi eest ära.” Ja siis täielik metamorfoos! Hetkeks väristab ta pead ja teatab siis otsustavalt: „Davai, lähme peale nüüd”“. Ta võiks täiesti edukalt mõne juturaamatu kirja panna, sellise satiirilise ja veidi (musta) huumorit sekka, see oleks talle ilmselt nagu rusikas silmaauku.

Autor on mahedalt reaalne, kui nii öelda. Mitte ropp, aga mitte tuti-pluti, täpselt selline hea kogus kõigest. Noh, selles mõttes, et päris lastel ei soovita lugeda, aga midagi liiga võigast seal polnud. Oksemäed ja põnevad (?) kokteilid, peod, läbud ja muidu muljetamised, selline tavaline noortevärk. Kuidas kellelegi muidugi. Kõige lemmikum osa raamatust ongi tegelikult minu jaoks see metsikute pidude osa. Seda ilmselt seetõttu, et Lauri on väga elavalt, tõetruult ja ilmekalt igasuguseid kummalisi või veel kummalisemaid lugusid kirjeldanud. Ma ei saa silme eest kuidagi seda pissikohvi lugu... võeh, vaene tüdruk.

Üks asi, mis mind vahest ehk liialt ei köitnud, olid igasugused nimed, mida raamatu peale terve posu kokku tuli. See nimedeküllus meenutas veidi ülikoolis õpitud keskaja ainet, kus tuli reaalselt sadu nimesid pähe tuupida ja mis koheselt, plaks, kaks sekundit pärast eksamit peast pühitud olid. Sama lugu siin, paljud nimed olid justkui kohatäiteks. Ainsad nimed, mis mulle hetkel nüüd meenutades meelde jäid, olid Šmigun ja Rein Lang, teised on... kuskil. Valetan, suur hulk lauljaid on ka kuskil meeltesügavustes alles. Tõele au andes, ega nimesid peagi meelde jätma, vahepeal lihtsalt tundus ühel lehel jube palju infot (nimesid) olevat ja pilt läks vähe kirjuks, aga selle võib tõenäoliselt minu lugemisstiili süüks panna.

Lugu pole niivõrd autori lugu, kuivõrd terve selle perioodi noorte lugu, Tartu lugu. Mis oli ja mis muutus, kuidas asjad käisid ja kuivõrd palju tegelikult muutub lühikese aja jooksul. Eufooria ja vabanemine, sellega kaasnev eneseotsimine ja piiride kompamine ning lõpuks, nagu ka Lauri ise ütleb, saabus ka mõistus koju. „Kuidas kuradima moodi me küll ellu jäime?“ küsib ta 194. leheküljel ja ma pean ütlema – see on täiesti adekvaatne küsimus selles punktis.

Mul on hea meel, et Eesti kirjandusmaastik on jälle ühe toreda ainulaadse raamatu oma ridadesse saanud. Selliseid asju peab kirjutama, kui need veel meeles on. Mõnekümne aasta pärast on see kõik veelgi hinnalisem ja siis saab juba ei-tea-mitmes generatsioon pärast taasiseseivumist üllatusega küsida, „kas tõesti nii oli?“ ja vahest ehk „elekter oli päriselt siis juba olemas?“ sekka lisada. Nojah, võib-olla alahindan tulevasi põlvkondasid (kahtlen veidi), aga ilmselt on sellist tüüpi raamatud korralikud reality check materjalid tulevikus.

***

„Vaatamata sotsialismiaegsetele võitudele – vähevõitu, sitavõitu ja kallivõitu – oli meie äärelinnas asunud maja alati külalisi täis ja argipäevahalli vakstuga kaetud söögilaud lookas.“ (lk 17)

„Räägiti, et kui minna ükskõik millisesse hoovi, vilistada ja hõigata Sanja, Dima või Vasja, ilmub erinevate akende peale vähemalt neli erinevat poisiklutti.“ (lk 48)

„Õhtutundidel poodi jõudnud lihtne tööinimene kohtas lihatoodetest vaid vanadusse surnud sea pead... Hea õnne korral võis trehvata ka päeva jooksul libedaks läinud ja kusagilt kerge hallituse hankinud stepivorstijuppi või mõnda üksikut näljasurma surnud kana viiekümne sinaka varjundiga kehaosa.“ (lk 73)

„Tunniplaani lisandusid perekonnaõpetus ja päris ajalugu.“ (lk 104)

„Häda ajab härja trepikotta (kusele). Annelinna vanasõna aastast 1994.“ (lk 164)

„Pohmakaga õllejoomine on sama, mis külma käes püksi kusemine. Alguses on küll hea ja soe, aga hiljem hakkab ikkagi sitt.“ (lk 173)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar