30 jaanuar 2017

Rick Yancey "Ääretu meri"

300 lehekülge
Ajakirjade Kirjastus
Kuidas vabastada maa seitsmest miljardist inimolendist?
Vabastada inimolendid inimlikkusest.
Cassie Sullivan elas koos kaaslastega üle Teiste neli hävituslainet. Nüüd, kus inimrass on peaaegu hävitatud ja mööda maad liigub Viies Laine, on nad valiku ees ‒ valmistuda talveks ja loota, et Evan Walker tuleb tagasi või asuda otsima teisi ellujäänuid, enne kui vaenlane nad üles leiab. Sest järgmine rünnak on enam kui võimalik – see on lausa vältimatu.
Kui jõuab kätte viimane lahing elu ja surma peale lootuse ja meeleheite, armastuse ja vihkamise vahel, ei oska mitte keegi ennustada ette sügavust, milleni Teised võivad vajuda ega kõrgusi, milleni inimsus võib tõusta.

Teine osa „Viienda Laine“ sarjas oli kõvasti rohkem segadust tekitavam. Mulle alati meeldib. Kui autorid kirjutavad. Hästi sügavamõtteliselt ja. Poolitavad oma lauseid ebavajalikult. Palju. Et näidata. Kui sensuaalne ja eriline kõik on.

Kui esimene osa keskendus pigem Cassiele, siis teine osa kuulub Ringerile. Mulle tundub Ringer veidi ebasümpaatne, selline uhke ja veidi liiga palju ennast täis plika on, temas pole mitte midagi sellist, mis paneks teda fännama, aga saan hakkama.

Selles osas selgub viienda laine põhjus ja tegelik olemus, raamatu lõpus tuleb välja nii mõnigi huvitav tõik nende „teiste“ ehk tulnukate kohta. Evanit oli selles osas liiga vähe, Cassiet ka. Nad hoidsid esimest raamatut üleval ja saan aru, et Ringer pidi hoidma ülal käesolevat raamatut, aga midagi pole teha, kui peategelane ei toimi minu jaoks. Puhtalt isiklik eelistus.

Raamat iseenesest läks kiiresti, põhimõtteliselt ühe õhtupoolikuga, aga seda ei saa imeks panna – see oli palju lühem kui esimene osa. Ootan huviga kolmandat osa, sest ausalt, hetkel ei oska ma päris täpselt arvata, mis saama hakkab. Tundub selline sari, mis võiks nagu hästi lõppeda, aga teatud mööndustega? Ma ei tea, eks siis ole näha. Täna lähen toon raamatukogust (poes/kirjastuses ei ole veel kolmandale osale soodukat L) kolmanda osa „Viimane täht“ ja üsna pea saan kõikidele küsimustele vastused. Loodetavasti. 

29 jaanuar 2017

Rick Yancey "Viies laine"

436 lehekülge
Ajakirjade Kirjastus
Käes on Viienda Laine koidik ja Cassie põgeneb mahajäetud kiirteel olevuste eest, kes näevad küll välja nagu inimesed, kuid käivad Maal ringi ja tapavad kõik, kes neile ette jäävad. Nad on pillutanud laiali maakera viimasedki ellujäänud. Cassie on veendunud, et ellujäämiseks tuleb olla üksinda – kuni kohtab Evan Walkerit. Salapärane Evan võib olla Cassie ainus lootus päästa vend, või koguni iseennast. Kuid Cassie peab valima usaldamise ja kahtlustamise, trotsimise ja alistumise, elu ja surma vahel. Kas anda alla või võidelda edasi.
Paljude auhindadega pärjatud kirjaniku Rick Yancey haarava põnevustriloogia esimene osa räägib katastroofilisest kaotusest, uskumatutest võimalustest ja vankumatust vaprusest.

Nägin raamatu põhjal tehtud filmi umbes aasta tagasi, kui see kinodesse jõudis. Siis ma ei teadnud, et tegemist on raamatu põhjal valminud filmiga ega osanud seetõttu seda  õnneks sellise pilguga vaadata. Vahel on see päris hea õnnistus, sest olles raamatu nüüd läbi lugenud, olen kindel, et filmist oleks hoopis teine arvamus kujunenud. Tookord mulle film meeldis – mitte midagi erilist, aga vaadatav. Nüüd, kui on olemas võrdlusmoment, võin öelda, et film tegi raamatule siiski liiga nagu enamasti raamatust-filmiks juhtudel ikka läheb. Ega ma suurt midagi enam sellest filmist ei mäleta, välja arvatud seda, et juba tookord tundus Chloë Grace Moretz selle osa jaoks ehl veidi tuim ning nüüd raamatut lugedes veendusin selles täielikult – ta ei olnud raamatu Cassie.

Raamatu ostsin ükskord pärast Ajakirjade Kirjastuse kodukal surfamist, kui see soodushinnaga oli. Olin üllatunud, et see eesti keeles väljas oli ja mitte ainult, nüüdseks on terve triloogia tõlgitud ja loodetavasti on teine osa juba postiga minu poole teel (praegu on teisele osale soodukas!!), sest asi jäi väga põneva koha pealt pooleli.

Esimese saja lehega ei olnud ma veendunud, et see väga põnev raamat on, aga ühel hetkel sain aru, et raamatu käest panemine muutus aina keerulisemaks. Mul ei ole üldiselt väga eelistust, millises vormis raamat kirjutatud on, aga seekord panin tähele, et Cassie minavorm oleks selle raamatu jaoks kiiresti igavaks muutnud. Seetõttu oli väga tervitav, kui järsku kellegi teise ja siis juba kolmanda ja neljanda isiku vaated mängu tulid.

Cassie ehk Cassiopeia, raamatu peategelane, on tugev ja võitlushimuline 16-aastane tütarlaps. Kuna ta on ilus (ofkooors) ja võitlushimuline, on loosse segatud ka romantikat, sellist poolpidust, sest miski poleks lahedam, kui tulnukas, kes armuks inimesse (kas ma „Kehas“ seda juba ei lugenud?). Ükskõik kui imelikult see kõlab, kandis loo areng selle tegelikult välja ja see meeldis mulle, eks siis ole näha, mis teine ja kolmas osa toovad. Peale Cassie on loo jutustajateks ka Ben, Evan ja Sam, mis annab üsna laia vaate kogu olukorrale, sest nad asetsevad täiesti erinevates punktides ja kõikidel on erinev lugu jutustada. Üldine olukord on kõigil sama, tulnukad vallutasid maailma ja seitse miljardit inimest on surnud – vaid tugevamad on veel elus.

Raamatu nimi tulebki sellest, et hetkel on käimas viies laine, mis peaks hävitama need viimasedki. Kokku on laineid enne seda olnud, nagu nimestki aru saada, neli, iga üks laastavam kui eelmine. Lained on iseenesest üsna mõistlikud, inimestele loomulikult laastavad, aga kui mõelda, et selliselt annab maailma hävitada, siis on need üpris  kenasti läbi mõelnud. Mõned ebakõlad mul lugemise ajal tekkisid ja ootan huviga, kas saan oma vastused teistes raamatutes kätte.

Raamatu teema pole iseenesest uus, selliseid on väljas juba omajagu, aga „Viies laine“ on üks neist, mis mingil põhjusel väga populaarseks on osutunud. Kui ausalt öelda, siis ma ei oska arvata, miks see nii on, sest kuigi raamat on põnev ja kaasahaarav, puudub  minu jaoks selles miski, mis teeks ta ekstra eriliseks ja omanäoliseks. Minu puhul on ilmselt asi ka sellest, et olen ihtsalt liiga palju sarnaseid raamatuid lugenud ja üllatusmoment puudub. Siiski, kui kokku võtta lühidalt – meeldis ja julgen soovitada. 

17 jaanuar 2017

J. A. Redmerski "Igaviku äärel"

416 lehekülge
Päikese Kirjastus
Elu võib sind kursilt kõrvale juhtida…

Kahekümneaastane Camryn Bennett teadis täpselt, milliseks tema elu kujuneb. Aga pärast metsikut õhtut Põhja-Carolinas Raleigh kesklinna ööklubis jahmatab ta kõiki – ja iseennast –, kui otsustab jätta senise elu ja lihtsalt… sõita minema. Camryn pakib mõned hilbud, istub Greyhoundi bussi ja asub teele, et ennast leida. Selle asemel leiab ta hoopis Andrew Parrishi.

Seksikas ja põnev Andrew elab nii, nagu homset polekski. Ta veenab Camrynit tegema asju, mille tegemisest neiu kunagi mõelnudki pole, ja näitab talle, kuidas anda järele oma kõige sügavamatele ja keelatumatele ihadele. Varsti saab noormehest Camryni erutava uue elu keskpunkt, mis äratab temas armastust, iha ja tundeid viisidel, mida ta varem võimalikukski pole pidanud. Aga Andrew’s on peidus midagi palju enamat. Kas Andrew saladus liidab nad kokku või hävitab selle, mis nende vahel tekkida võib?

Selle raamatu sain taaskord bookworld.me käest ja mul on väga hea meel, et sain, sest poes või raamatukogus oleksin sellest ilmselt mööda kõndinud. Ausalt, olen tegelikult väga üllatunud, et see mulle nii väga meeldis. Lugesin seda kaugelt liiga kaua öösse, und jäi väheks ja tööl oli raske, aga pooleli ka jätta ei saanud. See on tegelikult üllatav, sest sisulise poole pealt ei toimunud seal tegelikult suurt midagi. Üks noor naine on ennast avastamas ja üks noormees aitab tal ennast avastada, nii lihtne see pealtnäha ongi. Üks pikk roadtripi lugu, aga väga kaasahaarav, eluline ja mõtlemapanev. Tahes-tahtmata jääb lugeja kaasa mõtlema ja vahest ehk isegi sarnasest nomaadlikust teekonnast unistama. Siiani pole mulle meeldinud sellised põhjalikud naistekad (varjuraamat, siis oli veel mingi sarnane?) väga istunud, aga see isegi täitsa meeldis. Ilmselt oli selles pisut rohkem sügavust, kui teistes naistekates, tegelikult ma isegi ei nimetaks seda sarnaseks teistele sellistele, see on veidi teiselpool piiri. Võta nüüd kinni...

Raamatu lõpp oli selline, mida nägin umbes poole raamatu pealt tulemas ja arvasin, et on kas see või mingi „poolprobleem“, aga õnneks (kahjuks?) oli tegemist päris probleemiga. Kui ainult mõned lehed olid jäänud, siis mõtlesin küll, et kurja, see ei saa ju raamatu lõpp olla!?, liiga vähe lehekülgi oli veel jäänud, et midagi saaks muutuda.  


Igatahes üllatas see raamat mind põhjalikult kuna olen alati arvanud, et sellised raamatud jätavad mind külmaks, aga siiski, paistab, et tuleb lihtsalt otsida. Raamatule on üks järjeosa, mis pidi samuti hea olema. Goodreadsis on mõlemad osas hinnatud väga kõrgete punktidega nii, et seekord ma oma arvamusega vähemuse hulka ei kuulu. Pole just selline raamat, mida aastate pärast kindlasti uuesti kätte võtta tahan, aga kahtlemata üllatavalt hea. 

Vaatan, et Päikese Kirjastus on veel ühe Redmerski raamatu ära tõlkinud. See ei tundu samuti olevat selline raamat, mis mulle tüüpiliselt istuks, aga küllap võtan ta nüüd mõnel päeval ette, sest a) usun, et see on sama tempokas ning b) autori kirjastiil vist istub mulle. 

NB!! Apollos 1.-19. märts raamat vaid 9,95 €, kasuta võimalust!

16 jaanuar 2017

V. E. Schwab "Võlukunsti tumedam pool"

416 lehekülge
Päikese Kirjastus
Sisene hulljulgete seikluste, vapustava võimu ja mitmete Londonite maailma.
Kell on üks viimastest rändurvõluritest, kellel on haruldane ja kadestamist väärt võime rännata paralleelmaailmade vahel, mida ühendab üks võluväeline linn.
On räpane ja igav, täiesti võluväetu Hall London, mida valitseb hull kuningas George III. On Punane London, kus austatakse elu ja võluväge, koht, kus Kell kasvas üles koos Rhy Mareshiga, õitsva impeeriumi võrukaelast pärijaga. On Valge London – paik, kus inimesed võitlevad selle nimel, et võluväge endale allutada, ning võluvägi võitleb vastu, kurnates linna luudeni lagedaks. Ja kunagi ammu oli ka Must London, aga sellest linnast ei räägi nüüd enam keegi.
Ametlikult on Kell Punane Rändur, Mareshi impeeriumi saadik, kes vahendab kõigi Londonite valitsejatele igakuiseid läkitusi. Mitteametlikult on Kell salakaubavedaja, kes teenib neid, kes on valmis maksma pisimagi pilguheidu eest maailma, mida nad oma silmaga kunagi ei näe. Sellel trotsist kantud hobil, nagu Kell peagi avastab, on ohtlikud tagajärjed.
Halli Londonisse põgenedes põrkab Kell kokku Delilah Bardiga, lennukate unistustega taskuvargaga. Nende sõprus algab veidralt. Alustuseks röövib tüdruk võluri paljaks, siis aga päästab ta surmavaenlase käest ning kõige lõpuks on Kell sunnitud tüdruku teise maailma korralikule seiklusretkele kaasa võtma.
Nüüd aga on ohtlik võluvägi valla pääsenud ja igal nurgal luuravad reeturid. Et kõiki maailmasid päästa, peavad need kaks kõigepealt ise ellu jääda.

Victoria „V. E.” Schwab on britist ema ja Beverly Hillsist pärit isa võsuke. Teda kasvatati lõunaosariiklikus vaimus ja seda on tänini aimata ka tema kõnepruugist. Praegu elab ta Šotimaal Edinburghis ja kui ta ei luusi parajasti ringi, et otsida maha maetud aardeid, muinasjutte või head teed, istub ta mugavasti mõnes kohvikus ja mõtleb välja koletisi.

2017. aasta esimene raamat ja piinlikult hilja veel ka... See raamat jõudis minuni taaskord läbi bookworld.me keskkonna ja Päikese Kirjastuse kaudu. Minu lugemislistis on see raamat juba üsna pikalt figureerinud, aga info, et see on eesti keelde tõlgitud, oli sinnamaani minust kuidagi mööda läinud. Ei olnud ma näinud seda poes ega osanud otsida ka kirjastuse kodukalt, sest Päikese Kirjastus on minu jaoks päris uus. Muidu aeg-ajalt ikka sirvin kirjastuste kodukaid, just neid „Ilmumas“ või „Uued“ rubriike, et siis juba eos ette arvestada, kas varsti on vaja rahakotti kergendama hakata või ei.

Ma ei hakka raamatu sisu lahkam, sest raamatu kaane taga olev sisututvustus on teinud seda juba kaugeltki rohkem, kui oleks vaja. „Võlukunsti tumedam pool“ ei alanud minu jaoks vahest ehk liiga kiirelt, sestap ta mul ilmselt kohe kaheks nädalaks poolikuna riiulile seisma jäigi, aga kui tekkis isu see taaskord kätte võtta, näis, et olin sellest tüütuna tunduvast alguse osast üle saanud ja edasi läks raamat palju lihtsamalt, tegelikul lausa ühe õhtuga. Päris lõpuni ei võlunud see mind siiski, aga sügavamat põhjust ei oska ma sellele hetkel mõelda. Selles raamatus oli tohutult palju põnevust, tegevust ja tegelikult oli see üsna kaasahaarav, kuigi mul oli sellele vahepeal ülimalt raske keskenduda. Kõige suuremaks plussiks peaksin selle loo puhul romantilise tegevusliini vähesest, peaaegu, et puudumist. Miks? Paljudes YA raamatutes lämmatab romantika kogu sisuliini ja kui see ära võtta, ei jääkski raamatust tegelikult suurt midagi alles. Selle raamatuga oli hoopiski vastupidi, romantika poleks sellele suurt midagi juurde andnud, selle puudus sobis antud loosse suurepäraselt.


Mis ma ikka kokkuvõtvalt öelda oskan? See oli põnev, aga ei tekitanud minus tunnet, et kus nüüd alles tahaks teise osa kätte võtta! Kuigi need mu lugeris kõik inglise keeles olemas on, ootan ilmselt järgmise tõlke mitte liiga kannatamatult ära. 

04 jaanuar 2017

Jane Austen "Northangeri klooster"

230 lehekülge
Varrak & LP
„Northangeri klooster“ oli Jane Austeni esimene kirjastamiseks valminud romaan, mille pealkirjaks ta ise pani „Susan“. Kirjastaja otsustas seda mitte välja anda ning müüs käsikirja hiljem Austeni vennale, teadmata, et autor oli tolleks ajaks juba tunnustatud romaanikirjanik. Austen redigeeris käsikirja hiljem ning muutis ka peategelase nime Susanist Catherine’iks. Ilmus see romaan aga alles siis, kui Jane Austen ise oli juba surnud ning praeguse pealkirja mõtles välja tema vend. Arvatakse, et autor soovis selle romaaniga oma perekonda lõbustada, sest see on humoorikam kui tema teised teosed. Ka pöörab ta seal pea peale peaaegu kõik romantilise romaani klišeed.

Noore neiu täiskasvanuks kasvamise loo peategelane on Catherine Morland, külavaimuliku lasterikkast perest pärit seitsmeteistkümneaastane tüdruk, kes on harjunud ballide ja meeste tähelepanuga. Ta on ka lugenud hulgaliselt tolleaegseid gooti romaane ning näeb müstikat ja jubedaid saladusi ka seal, kus neid tegelikult polegi. Kui tema jõukamad naabrid kutsuvad ta endaga kaasa Bathi, satub ta seltskonnaelu, ballide ja muude lõbustuste keerisesse. Peagi tutvustatakse teda ka huvitava noormehega, kuid neiu pettumuseks näib, et noormees ei tunne tema vastu huvi. Nagu ikka, järgnevad keerulised ja humoorikad suhteklaarimised ja seltskondlikud manöövrid ning tuleb taas tõdeda, et Austeni pilk inimeste ja olukordade tabamisel on erakordselt terav ka 21. sajandi lugeja jaoks.

Ostsin selle raamatu toreda LP raamatusarja kampaania käigus ja hakkasin seda pisut siit-sealt meenutuseks sirvima – mõne tunni pärast panin raamatu käest. See on vist küll üks selline kord, kus saan öelda, lugesin raamatu päris kogemata läbi, aga Austenit loen tegelikult igal ajal hea meelega. Arvan, et olen seda varem umbes mõned sajad korrad maininud, aga Jane Austen on üks minu lemmikumaid kirjanikke ja mul on ääretult tore mõelda, et olen külastanud ka tema kodukohta ja majamuuseumist Inglismaal.

„Northangeri klooster“ oli üks kolmest teosest, mis minu raamaturiiulilt veel Austeni omadest (eestikeelsena) puudus, nüüd on siis puudujateks vaid „Emma“ ja „Veenmine“, mida hetkel veel kuskilt leidnud ei ole.

„Northangeri kloostri“ põhjal on tehtud paar filmi, millest uusimaks on 2007. aasta variant, peaosades Felicity Jones ja JJ Feild. Võib-olla on toredaks faktiks kellegi jaoks see, et Felicity Jones mängib detsembris välja tulnud Star Wars: Rogue One filmis peaosa.

Raamat ise oli tegelikult esimene trükiks valminud teos Austeni poolt, aga avaldati see postuumselt alles 1817. aastal. Autor müüs raamatu avaldamise õigused maha kirjastusele, kes siiski seda ei avaldanud ning pärast Austeni surma ostis tema vend raamatu avaldamise õigused tagasi, nõnda see raamat lõpuks ilmavalgust nägigi – umbes 18 aastat oodatust hiljem.

„Northangeri klooster“ ei ole iseenesest üks minu lemmikumaid teoseid Austeni poolt, kuid kuna tal on neid vähe, ei saa liiga valiv olla. Ideaalis oleks loomulikult tore, kui kõik Austeni raamatud oleksid paksud ja detailsed aga just nendest omadusest jääbki antud raamat minu jaoks vajaka. Ometi tean, et vähemalt mõned korrad loen selle raamatu veel läbi, sest nagu juba ütlesin, Austenit on vähe, aga temast ei saa küllalt. 

Muide, tegemist oli päris viimase loetud raamatuga aastal 2016 ja tegelikult meeldib mulle mõte, et lõpetasin aasta ühe oma lemmikautori teosega. Väike statistika näitab, et 2016. aastal lugesin läbi 39 raamatut ja kuulasin 15 audioraamatut. Kokku täienes minu pagas seega 54 raamatu võrra, mis pole kahjuks pooltki nii suur kogus, kui sooviksin.  Jääb vaid loota, et 2017. aasta tuleb lugemise osas veidi aktiivsem. 

Head uut ja edukat lugemisaastat kõigile!