17 jaanuar 2017

J. A. Redmerski "Igaviku äärel"

416 lehekülge
Päikese Kirjastus
Elu võib sind kursilt kõrvale juhtida…

Kahekümneaastane Camryn Bennett teadis täpselt, milliseks tema elu kujuneb. Aga pärast metsikut õhtut Põhja-Carolinas Raleigh kesklinna ööklubis jahmatab ta kõiki – ja iseennast –, kui otsustab jätta senise elu ja lihtsalt… sõita minema. Camryn pakib mõned hilbud, istub Greyhoundi bussi ja asub teele, et ennast leida. Selle asemel leiab ta hoopis Andrew Parrishi.

Seksikas ja põnev Andrew elab nii, nagu homset polekski. Ta veenab Camrynit tegema asju, mille tegemisest neiu kunagi mõelnudki pole, ja näitab talle, kuidas anda järele oma kõige sügavamatele ja keelatumatele ihadele. Varsti saab noormehest Camryni erutava uue elu keskpunkt, mis äratab temas armastust, iha ja tundeid viisidel, mida ta varem võimalikukski pole pidanud. Aga Andrew’s on peidus midagi palju enamat. Kas Andrew saladus liidab nad kokku või hävitab selle, mis nende vahel tekkida võib?

Selle raamatu sain taaskord bookworld.me käest ja mul on väga hea meel, et sain, sest poes või raamatukogus oleksin sellest ilmselt mööda kõndinud. Ausalt, olen tegelikult väga üllatunud, et see mulle nii väga meeldis. Lugesin seda kaugelt liiga kaua öösse, und jäi väheks ja tööl oli raske, aga pooleli ka jätta ei saanud. See on tegelikult üllatav, sest sisulise poole pealt ei toimunud seal tegelikult suurt midagi. Üks noor naine on ennast avastamas ja üks noormees aitab tal ennast avastada, nii lihtne see pealtnäha ongi. Üks pikk roadtripi lugu, aga väga kaasahaarav, eluline ja mõtlemapanev. Tahes-tahtmata jääb lugeja kaasa mõtlema ja vahest ehk isegi sarnasest nomaadlikust teekonnast unistama. Siiani pole mulle meeldinud sellised põhjalikud naistekad (varjuraamat, siis oli veel mingi sarnane?) väga istunud, aga see isegi täitsa meeldis. Ilmselt oli selles pisut rohkem sügavust, kui teistes naistekates, tegelikult ma isegi ei nimetaks seda sarnaseks teistele sellistele, see on veidi teiselpool piiri. Võta nüüd kinni...

Raamatu lõpp oli selline, mida nägin umbes poole raamatu pealt tulemas ja arvasin, et on kas see või mingi „poolprobleem“, aga õnneks (kahjuks?) oli tegemist päris probleemiga. Kui ainult mõned lehed olid jäänud, siis mõtlesin küll, et kurja, see ei saa ju raamatu lõpp olla!?, liiga vähe lehekülgi oli veel jäänud, et midagi saaks muutuda.  


Igatahes üllatas see raamat mind põhjalikult kuna olen alati arvanud, et sellised raamatud jätavad mind külmaks, aga siiski, paistab, et tuleb lihtsalt otsida. Raamatule on üks järjeosa, mis pidi samuti hea olema. Goodreadsis on mõlemad osas hinnatud väga kõrgete punktidega nii, et seekord ma oma arvamusega vähemuse hulka ei kuulu. Pole just selline raamat, mida aastate pärast kindlasti uuesti kätte võtta tahan, aga kahtlemata üllatavalt hea. 

Vaatan, et Päikese Kirjastus on veel ühe Redmerski raamatu ära tõlkinud. See ei tundu samuti olevat selline raamat, mis mulle tüüpiliselt istuks, aga küllap võtan ta nüüd mõnel päeval ette, sest a) usun, et see on sama tempokas ning b) autori kirjastiil vist istub mulle. 

NB!! Apollos 1.-19. märts raamat vaid 9,95 €, kasuta võimalust!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar