27 veebruar 2017

Rick Yancey "Viimane täht"

316 lehekülge
Ajakirjade Kirjastus
Vaenlane on Teised. Vaenlane on meie. Nad on siin all, nad on seal üleval, nad pole mitte kusagil. Nad tahavad Maad. Nad tahavad, et Maa oleks meie. Nad tulevad meid siit minema pühkima, nad tulevad meid päästma.
Kuid kõigi nende mõistujuttude varjus peitub tõde ‒ Cassie on reedetud. Samuti Ringer, Zombi, Nugget. Ja 7,5 miljardit inimest, kes elasid varem meie planeedil. Esmalt reetsid neid Teised ja nüüd meie ise.
Neil viimastel päevadel peavad viimased ellujäänud Maal langetama otsuse: mis on tähtsam, kas päästa iseennast … või see, mis teeb meist inimesed.

Viienda laine sarja finaal... jäi minu jaoks lahjaks, mitte kohe ei liikunud see mul edasi. Raamatu esimene pool võttis aega tervelt kolm nädalat, teise poolega tegin iseendaga kokkulepe, et nüüd võtan kätte ja lihtsalt loen poolsunniviisiliselt läbi. Kui ma poleks seda teinud, seisaks see ilmselt ikka veel kuskil öökapi peal ja vajuks lõpuks tasapisi unustustehõlma.

Ma ei tea kas tüdinesin sarjast kahe osaga ära või oligi kolmas osa nii igav? Viimasel osal on skoor Goodreadsis küll kõige väiksem, aga tavaliselt nii lähebki, et iga järgnev raamat on pisut väiksema skooriga kui eelmine ja see pole üldiselt väga üllatav. Küll aga ei mäleta ma hetkel ühtegi teist sarja, mis oleks minu jaoks sellisel kombel nii järsku ära vajunud, et lihtsalt ühel hetkel sõna otseses mõttes poole sõna pealt kaob täielik huvi lugemise vastu. Seda veel eriti viimases osas, kui on teada, et tulemas on eepiline finaal ja kõik asjad peaksid viima justkui ääretult põneva lõpplahenduseni. Aga ei. Mitte midagi.


Paar huvitavat kohta oli küll ja tinglikult võiks loo käigu hoogsaks nimetada, aga võta kinni, ma ei tea kas see kirjastiil mulle ei istunud või mis valesti oli, aga midagi mulle lihtsalt viimases osas hakkas vastu. Kas väsisin sarjast lihtsalt ära või oligi viimane osa jura, aga praegu tunnen küll, et see raamat pakkus mulle suure tüki pettumust.

10 veebruar 2017

Ken Follett "Pillars of the Earth"

973 lehekülge
41 tundi audioraamatuna
Everything readers expect from Follett is here: intrigue, fast-paced action, and passionate romance. But what makes The Pillars of the Earth extraordinary is the time the twelfth century; the place feudal England; and the subject the building of a glorious cathedral. Follett has re-created the crude, flamboyant England of the Middle Ages in every detail. The vast forests, the walled towns, the castles, and the monasteries become a familiar landscape. Against this richly imagined and intricately interwoven backdrop, filled with the ravages of war and the rhythms of daily life, the master storyteller draws the reader irresistibly into the intertwined lives of his characters into their dreams, their labors, and their loves: Tom, the master builder; Aliena, the ravishingly beautiful noblewoman; Philip, the prior of Kingsbridge; Jack, the artist in stone; and Ellen, the woman of the forest who casts a terrifying curse. From humble stonemason to imperious monarch, each character is brought vividly to life.
The building of the cathedral, with the almost eerie artistry of the unschooled stonemasons, is the center of the drama. Around the site of the construction, Follett weaves a story of betrayal, revenge, and love, which begins with the public hanging of an innocent man and ends with the humiliation of a king.

"At once a sensuous and endearing love story and an epic that shines with the fierce spirit of a passionate age, The Pillars of the Earth is without a doubt Ken Follett's masterpiece."

Tahtsin selle raamatu võtta ette ainult selle pärast, et kunagi jooksis ETVs samanimeline sari ja see mulle tookord väga meeldis. Küll aga teadsin ette, et lugema ei hakkaks ma taolist raamatut kunagi, mul pole selliste asjade jaoks piisavalt kannatust, aga kui leidsin audioraamatu, andsin loole võimaluse. Kui ma õigesti mäletan, oli eesti keeles sarja nimi „Taevasambad“, ehk tuleb kellegile tuttav ette? Tookord veel üsna tundmatu Eddie Redmayne mängis Jacki ning Aliena osa täitis Hayley Atwell, Philipi osas oli Matthew Macfadyen ning Williami osas David Oakes. Olulise tegelasi oli raamatus tegelikult palju-palju rohkem, sest raamat rändas läbi erinevate inimeste silmade, aga minule jäid need neli kõige rohkem ette - nendega olid peaaegu kõik sündmused kuidagimoodi seotud. Lühidalt öeldes on tegu raamatuga, mille sündmused toimuvad 12. sajandi Inglismaal. Sündmusi on palju nagu võib tegelikult järeldada ka raamatu mahust (peaagu 1000 lk) ja need leiavad aset mitmekümne aasta jooksul (algus 1123, lõpp 1174). Lugeja saab kaasa elada kõikide nimitegelaste kasvamisele, vananemisele ja arengule, mõnel puhul ka taandarengule, aga eks seegi on teatud mõttes areng. Põhiteema keerleb Kingsbridge'i kloostri/kiriku rajamise ümber, mis kuidagimoodi valmida ei taha ning ajastule kohaselt on teiseks teemaks võimuvõitlus, mis tegelikult ongi kogu loo aluseks.
Minisarja reklaamiposter

"The Pillars of the Earth" kuulamine oli üsna pikk protsess, sest audioraamat kestis kokku üle 41 tunni, aga ma võin vanduda, et see aeg tundus poooooole pikem. See ei ole kindlasti lihtne raamat, mida ette võtta ja selle kuulamine tundus tõesõna aeganõudev. Minu hommikune ärkamine tähendab seda, et pärast äratuskella vaigistamist panen käima audioraamatu, aga see ei ole just selline rõõmsameelne äratus hommikute jaoks... Kes on sarja näinud või ise raamatut lugenud, see teab, et tegemist pole eriti rõõmsameelse, vaid pigem sünge ja jõhkra looga, aga sellegipoolest on raamat kaasahaarav. Oli kohti, mida 10 sekundi kaupa edasi kerisin, sest ma ei tahtnud/suutnud kuulata, aga oli kohti, millele südamest kaasa elasin. Kindlasti ei ole see raamat, mida lugedes/kuulates kaasa naerad (kui sa just sotsiopaat vms pole) ja tegelikult ei meenu mulle hetkel mitte ühtegi sellist kohta, kus oleksin otsest huumorit märganud. Seda lihtsalt ei olnud, pole sellist tüüpi raamat.

Ma ei taha öelda, et see oleks olnud ainult äärest ääreni sünge ja tumedates toonides, sest üldiselt oli terve raamatu käiguvahetus selline, et pärast halba juhtus kohe midagi head, pärast head midagi halba ja pärast halba midagi head... lõpmatuseni. Või vähemalt seni kuni raamat läbi sai ehk üdini sünge see polnud- head ilma halvata ja halba ilma heata polnud. Ausalt. Ma ei taha kedagi ära hirmutada.

Ilma lõppu rikkumata saan öelda, et tegelikult lõppes raamat positiivse noodiga, kuigi mõned asjad jäid mind häirima. Mis sai Marthast? Ta on läbi terve raamatu olemas, aga lõpus lihtsalt kadunud. Ootasin kogu aeg mingit taasühinemise momenti Jonathani ja Martha vahel, aga seda ei tulnud ega tulnud ja lõpuks ilmnes, et Martha on raamatust üldse ära kadunud. Kuidas sai autor ühe nimitegelase (Tomi) lapse nõnda unarusse jätta? Kuhu Ellen kadus ja miks mitmed võtmeteglased ühel hetkel lihtsalt hüljati? Mulle tundub, et mitmedki tegelased oleksid rohkem väärt olnud, kui lihtsalt tasa-tasa unustustehõlma vajumine, aga noooo olgu.

Jack ja Aliena miniseriaalis
Selle raamatu kohta liigub tohutult palju vastakaid arvamusi. Mõned ülistavad seda taeva(sammaste)ni, teised ei saa fenomenist üldse aru – enamus raamatutega on tegelikult nõnda, kui aus olla. Mingil põhjusel on see raamat hästi populaarane Saksamaal, aga ma pole veel täpselt aru saanud miks seda seal just kõige rohkem müüdi ja mis selle fenomen sealmaal küll olla võiks. Sellel raamatul on loomulikult oma nišš, aga mina seda taga ei aja, pole päris minu teema, kuigi mul oli seda kuulates kogu aeg põnev. Muide, sellel raamatul on ka järg, millest on samuti miniseriaal tehtud (see on mul veel nägemata) ning 2017. aastal peaks ilmavalgust nägema ka sarja kolmas ehk viimane osa, ilmselt tuleb sellestki lõpuks väike telesari.

Ma ei välista, et mööduvad aastad ja võtan ette sarja teise osa „World Without End“, vahest isegi peagi ilmuva kolmanda osa, küll aga ei näe ma seda lähiajal juhtumas. Hetkel taastun veel „Pillars of the Earth“ kuulamisest, sest see on raamat, mille järel ei saa kohe niisama lihtsalt teist raamatut ette võtta, see lugu tahab natukene rahus seedimist. Telesarja peaks küll lähiajal uuesti ette võtma ja tema sõsarsarja samamoodi, sest ma arvan, et nüüd vaataksin sarja hoopis teise piluga, kui kõikide tegelaste taustalood ja motiivid teada on.


Inimesed (nagu ka mina enamuse ajast), kes eelistavad lugeda hea lõpuga raamatuid, võivad raamatu kätte võtta, aga lugejad, kes ei kannata võikaid stseene lõpust sõltumata, võiksid raamatu riiulisse jätta.

Unustasin peaaegu mainida - narraator oli väga hea! Nimeks John Lee.