27 veebruar 2017

Rick Yancey "Viimane täht"

316 lehekülge
Ajakirjade Kirjastus
Vaenlane on Teised. Vaenlane on meie. Nad on siin all, nad on seal üleval, nad pole mitte kusagil. Nad tahavad Maad. Nad tahavad, et Maa oleks meie. Nad tulevad meid siit minema pühkima, nad tulevad meid päästma.
Kuid kõigi nende mõistujuttude varjus peitub tõde ‒ Cassie on reedetud. Samuti Ringer, Zombi, Nugget. Ja 7,5 miljardit inimest, kes elasid varem meie planeedil. Esmalt reetsid neid Teised ja nüüd meie ise.
Neil viimastel päevadel peavad viimased ellujäänud Maal langetama otsuse: mis on tähtsam, kas päästa iseennast … või see, mis teeb meist inimesed.

Viienda laine sarja finaal... jäi minu jaoks lahjaks, mitte kohe ei liikunud see mul edasi. Raamatu esimene pool võttis aega tervelt kolm nädalat, teise poolega tegin iseendaga kokkulepe, et nüüd võtan kätte ja lihtsalt loen poolsunniviisiliselt läbi. Kui ma poleks seda teinud, seisaks see ilmselt ikka veel kuskil öökapi peal ja vajuks lõpuks tasapisi unustustehõlma.

Ma ei tea kas tüdinesin sarjast kahe osaga ära või oligi kolmas osa nii igav? Viimasel osal on skoor Goodreadsis küll kõige väiksem, aga tavaliselt nii lähebki, et iga järgnev raamat on pisut väiksema skooriga kui eelmine ja see pole üldiselt väga üllatav. Küll aga ei mäleta ma hetkel ühtegi teist sarja, mis oleks minu jaoks sellisel kombel nii järsku ära vajunud, et lihtsalt ühel hetkel sõna otseses mõttes poole sõna pealt kaob täielik huvi lugemise vastu. Seda veel eriti viimases osas, kui on teada, et tulemas on eepiline finaal ja kõik asjad peaksid viima justkui ääretult põneva lõpplahenduseni. Aga ei. Mitte midagi.


Paar huvitavat kohta oli küll ja tinglikult võiks loo käigu hoogsaks nimetada, aga võta kinni, ma ei tea kas see kirjastiil mulle ei istunud või mis valesti oli, aga midagi mulle lihtsalt viimases osas hakkas vastu. Kas väsisin sarjast lihtsalt ära või oligi viimane osa jura, aga praegu tunnen küll, et see raamat pakkus mulle suure tüki pettumust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar