24 aprill 2017

Holly Smale "Mina, nohik"

320 lehekülge (aga tekst on väga-väga suur)
Pegasus
Harriet Manners teab nii mõndagi.
* Kassidel on kummaski kõrvas 32 lihast.
* Sinilinnud ei suuda eristada sinist värvi.
* Keskmine inimene naerab 15 korda päevas.
* Maapähklid on dünamiidi üks komponente.
Aga ta ei tea seda, miks ta koolis kellelegi ei meeldi.

Nii et kui talle pakutakse võimalust end muuta, haarab Harriet sellest kinni. Kas tal õnnestub muutuda nohikust tšikiks tšikiks?

Ma ei tea, miks peaks olema kaanel lause, mis juhtkui viitab sellele, et Harriet tahab ennast tšikiks muuta. Sellele pole mingit viidet, ainus, mida ta tahtis, oli muutuda selliseks, keda ei norita. Tegelikult tahtis ta vägagi iseenedaks jääda, aga mida see teimeline ikka tegema peab, kui ühiskonna surve selline on?

Tegelikult oli tore lasteraamat. Koolikiusamine pole minu arvates kunagi lõbus teema, aga Harriet ise jäi seejuures üsna positiivseks või vähemalt autori kirjastiil oli selline humoorikas, et isegi kui väga tahta, siis ei saanud lugedes liiga nukraks minna. Raamatul mingit erilist sügavust pole, aga seda ei tasugi oodata, lasteraamat nohikutest ja modellidest. Kuigi pean ütlema, et see on kena ajaviide, aeg läks lugedes tegelikult ikka väga kiiresti.
Tegelikult võtsingi selle raamatu jälle nii, et ei tutvunud sisuga, lihtsalt reseveerisin kaanepildi järgi. Väga pinnapeale, ma tean, aga olen alati öelnud, et valin raamatuid tihti kaanekujunduse järgi ja sellel raamatul on juhtumisi tore pilt peal. Mis teha.

Vahva laste/noorteraamat, veidi igav ja totter kohati (kippusin haigutama), aga hommikuseks kergeks lugemiseks sobis küll. Ilmselt sobiks eriti hästi põhikoolieas noortele. 

20 aprill 2017

Kristan Higgins "Kõik, mida kunagi tahtnud olen"

384 lehekülge
Ersen
"Kolmekümneseks saamisel on omad plussid ja miinused...

Callie Grey jaoks tähendab oma vanusega leppimine seda, et tema poiss-sõber-kaldkriips-ülemus on ammu abieluettepanekuga hiljaks jäänud. Ja et ta on kõigest väga valesti aru saanud, sest Mark on äkitselt teatanud oma kihlusest firma uue Preili Täiuslikuga. Kui see pole veel piisavalt halb, siis otsustab ema korraldada talle suure juubelipeo... perekonna matusebüroos.

Halb muutub veelgi hullemaks, kui Callie loob suhted linna vallalise ja mitte eriti südamliku loomaarstiga selleks, et Marki tähelepanu võita. Mis siis, kui Ian McFarland tunneb end loomade seltsis mugavamalt? Mis siis, kui ta on ametlik, distsiplineeritud ja pisut pinges? Sõbralik, lõbutseda armastav ja spontaanne Callie otsustab, et Ianile kulub ära iseloomu parandamine. Ent pagan – kui mees teda ära ei hirmuta, siis võib ta tegelikult armuda Vermonti kõige vähem abiellumislootust pakkuvasse vabasse poissmehesse."

See oli järg minu lugemisreele tagasihüppamiseks mõeldud Heyerile ja tuleb välja, et need kaks autorit kõlbavad mõlemad väga hästi selliseks kergeks ajaviiteks.

See oli ühes mõttes täiesti tüüpiline naistekas, teises mõttes väga ebatüüpiline naistekas, sest tavaliselt need naistekad, mille otsa varem sattunud olen, ei sisalda nii palju erinevaid tegevusliine ja huumorit. Üldiselt kippub melodraamat ja murtuid südameid tunduvalt rohkem olema, aga see praegune variant meeldis mulle tunduvalt rohkem, suurepärane ajavaiide. Jah, kohati nagu Mehhiko seebiooper (või on praegu Türgi rohkem teemas?), aga ühekski hetkeks ei hakanud igav. Tegelikult ei saakski raamatu peategelase Calliega igav hakatagi, sest ta oli nii värvikas tegelaskuju oma „emotsionaalse kõhulahtisusega“ ja autor oli suurepäraselt kokku viinud erinevad absurdsed olukorrad ilma, et see oleks veidraks või igavaks muutunud. Minu isiklikuks lemmikuks oli kõrvalliin Callie ema ja isaga, kui nad kohtusid naistega Callie isa minevikust, see oli lihtsalt absurdsuse tipp, aga omal moel sobitus raamatusse imehästi.

Lõpp (peale selle, et nagunii on teada, kuidas see lõpeb) oli mõnevõrra tuttavlik, aga pikalt ei pidanudki pead murdma, miks see nii tuttav tundus, sest noh... Tegemist oli peaaegu totakalt sarnase stseeniga, kui Mr. Darcy Lizziele esimesel korral abieluettepaneku tegi. Teate küll seda "Su pere on kohutav, sa oled vaene ja mittemidagiütlev; ma vihkan seda, et sind armastan ja mu kaine mõistus ütleb, et see on vale, aga tule mulle naiseks?" kohta raamatus? Jepp. See oli natukene sarnane ja veidi küsitav antud hetkeks oleks võinud asi juba veidi... ma ei tea, mitte nii imelik olla? Kuigi lõpp hea-kõik hea.


Olin ja olen tegelikult jätkuvalt veidi üllatunud, sest ma ei oodanud oma suvalisest raamatuvalikust sellist asjalikult humoorikat ajaviidet.

Georgette Heyer "Leidlik lord"

264 lehekülge
Ajakirjade Kirjastus
Penelope Creed teeb kõik, et pääseda abiellumisest oma ebameeldiva nõoga. Ta põgeneb poisiks riietatuna Londonist, ent kukub – sõna otseses mõttes – sülle Sir Richard Wyndhamile, kes seisab samuti pöördelise otsuse lävel.
Kangelaslik päästmine
Kui Sir Richard kohtub kena noore põgenikuga, teab ta, et ei saa lasta neiul üksinda ringi reisida ja pakub ennast tema kaitsjaks. Juhuslikult mõlgub Sir Richardil endalgi samal ajal põgenemine mõttes...
Peni ja Sir Richardi kohtumisest algabki seiklus, millesse on kõigele lisaks segatud nii varastatud briljantkaelakee kui ka mõrv.

Ma ei tea mis viimasel ajal toimub, aga olen kätte võtnud mitmeid raamatuid, mis hetkel õnnetult poolikutena virnas minu öökapil seisavad. Need pole igavad ega midagi, aga kõik need raamatud on ääretult tõsised, parajalt müstilised või lihtsalt väsitavad ja ma tahtsin vaheldust. Mind teeb kurvaks, et enda poolikute raamatute virnal nõnda kasvada olen lasknud, aga kui ei ole seda tõsiste raamatute soolikat praegu, siis ei ole midagi teha. Mõni naistekas/noortekas peaks ju asja parandama. Nii kümme tükki? Sest just sellises koguses reserveerisin endale kohalikus raamatukogus sisuga tutvumata uusi raamatuid ja käigupealt haarasin kaasa kaks naistekat, millest mõlemale kohe otsa peale tegin.

Nagu ikka, siis vana hea Heyer aitab alati hädast välja. Okei, selleks sobib ilmselt ükskõik, milline naistekas, aga kuna ma tavaliselt neid liiga läägeid ja tobedaid voodistseene ei viitsi lugeda (vaatan siinkohal eriti just Sandra Brownile otsa), siis tean, et tema on alati kindel valik. Mitte, et ma nunn oleks või midagi, aga minu arvates pole midagi jubedamat sellest, kui keegi kirjutab seitse lehte  eriti igavat teksti linade vahel püherdamisest.

Okei, see läks nüüd teemast veidi mööda, aga „Leidlik lord“ oli täpselt see, mida hetkel vaja oli. Väike ja kerge lugemine üheks õhtupoolikuks, sain taas rõõmuga üle tüki aja raamatu viimast lehte pöörata ja kaane rahulolevat kinni lüüa. Tehtud.

See oli täiesti tüüpiline Heyeri armastusromaan, mitte midagi uut ega üllatavat. Lõpp, algus ja kõik vahepealne on enam-väheme esimesest lausest ette teada, aga nauditav on see sellegipoolest. Tegemist on Heyeri ühe esimeste hulka kuuluvatest regendi-ajastu novellidest, täpsemalt öeldes on see neljas kahekümne kuue seast, millest paljud on eesti keelde juba tõlgitud. Ma olen tegelikult paljuski juba Heyeri raamatute sisud ära unustanud või siis on need kõik omavahel kokku põimunud (need pole ju ometi väga erinevad), aga mulle tundub, et see maandub minu seni loetute juures parema poole otsa, kui see midagi kellelegi ütlema peaks. Nii et jah, täitsa tore vaheldus jälle. 


08 aprill 2017

Yann Martel "Life of Pi"

Üks poiss. Üks tiiger. Ja otsatu Vaikne ookean. Imepärane ja haruldane lugu, mis võib panna lugeja uskuma Jumalasse. Kas saab üks lugeja enamat nõuda? Pii Patel, loomaaia juhataja poeg ja veendunud jumalaarmastaja, tunneb kiindumust mitte ainult oma rahvuse usu, hinduismi, vaid ka kristluse ja islami vastu. Kui Pii on 16-aastane, otsustab tema perekond koos oma loomaaia loomadega emigreeruda Jaapani kaubalaeva pardal Indiast Põhja-Ameerikasse. Paraku läheb laev põhja ning Pii leiab end päästepaadist, kus tema kaaslasteks on hüään, orangutan, haavatud sebra ja 200 kilo kaaluv bengali tiiger. Lühikese ajaga teeb tiiger lõpu kõigile teistele peale Pii. Kas Pii ja tiiger leiavad tee mandrile? Kas Pii hirm, tema teadmised loomadest ja nutikus aitavad tal niikaua elus püsida? Yann Martel on sündinud 1963. aastal Hispaanias kanadalastest vanemate peres. Tema lapsepõlv möödus reisides – Alaska, Columbia, Costa Rica, Prantsusmaa, Ontario ja Mehhiko. Reisimist jätkas ta ka täiskasvanuna, elades Iraagis, Türgis ja Indias. Ta on õppinud filosoofiat Trenti Ülikoolis ja töötanud paljudel erinevatel töökohtadel (nõudepesijana, turvamehena, puude istutajana), kuid 27-selt asus ta kirjutama ning tegeleb sellega tänaseni. Tema esimene romaan „Self“ ja lühilugude kogu „The Facts Behind the Helsinki Roccamatios“ on tõlgitud paljudesse keeltesse. „Pii elu“ on kirjaniku teine romaan, mis võitis 2002. aastal Man Bookeri auhinna.

Eesti keeles esmakordselt ilmunud KirjastusPegasuses 2005. aastal, 314 lehekülge.
Audioraamatu pealelugeja Jeff Woodman, väljaandjaks HighBridge Audio, 11h 41min.

Kuulasin seda audioraamatuna, sest see tundus olevat sedasorti raamat, mis võiks olla justkui kuulamiseks loodud. Teate küll, selline veidi filosoofiline ja pisut aeglase vooluga? Aga ei, see polnud eriti hea raamat, mida kuulata, sest mulle ei sümpatiseerinud sugugi pealelugeja, kelle hääl kõlas kohutavalt metalselt ja totakalt, tõesti oli tunne nagu ta oleks eemalt läbi plekkpurgi hästi kangelt rääkinud. Ma ei tea, kas see mees räägib päriselt India aktsendiga või mitte, aga tunne oli küll selline nagu oleks see aktsent talle hiljem kuidagi arvutitega külge poogitud, see päriselt kõlas nii kohutavalt ja koledalt (vahemärkus - tegin väikse googelduse ja esialgu tundub, et tegemist on täitsa tavalise ameeriklasega ehk siis see arvutitega aktsendi lisamise variant on üsna reaalne). Kokkuvõtvalt tundus see vaid 11,5-tunnine raamat tohutult pikana.

Raamat ise oli samuti kerge pettumus. Mäletan filmile järgnenud emotsiooni, tundus tohutult hea (vahest oli asi 3D’s?) ja ammu oli plaanis raamat läbi lugeda, aga see ei tekitanud pooltki sellist emotsiooni nagu film toona. Igal juhul ei ole tegmist kehva raamatuga, aga ootasin midagi hoopis teistugust. Filosofeerimist ei olnudki väga palju ja mõned päris head mõtteid sai ka sellest raamatust, aga üleüldine mulje jäi veidi kesiseks.

Mis mulle meeldis, oli raamatu lõpp. Põhimõtteliselt jääb lugeja otsustada, kas ta tahab uskuda seda, mis talle meeldiks või seda, mida ta uskuda ei oskaks. Martel annab variandid – uskuda midagi, mis tundub põnev, ilus ja nukker, kuid mitte eriti tõetruu, või teise variandi – uskuda seda, mis on julm, valus ja isegi võigas. Kumma sa valiksid, kui sul oleks see variant? Ilmselt on ta üritanud näidata seda, et tegelikult on kõikidel inimestel õigus uskuda seda, mida nad tahavad ja nii see võikski olla, tuleb ainult osata vaadata.

Raamatu teema ja uskumine on igatahes põhjustanud üpris palju furoori erinevate usundite järgijate vahel, sest Pii ise praktiseerib kolme religiooni – kristlus, islam ja hinduism. Tal on kõikide nende jaoks täiesti erinevad põhjused, millest igaüks tundub loogiline kuigi ehk tavatu. Iseenesest mõitsa on autori selline lähenemine usuteemadele paljusid ärritanud, aga raamatu lõpp võiks tegelikult seda ärritust ju natukene kustutada? Võib-olla sain raamatust täiesti valesti aru ja ajan praegu hullu pada, aga nii mulle tundus.

Kas julgen soovitada? Ma ei tea, sest audioraamatuna ei pakkunud see erilist naudingut, aga ehk on paberraamat selle jaoks ikkagi see päris õige valik. Kellele sellised poolfilosoofilised ja veidi aeglaselt kulgevad raamatud meeldivad, neile julgen soovitada. Kes soovivad rohkem tegevust ja vähem munemist, need võiks oma aega paremini ära kasutada ja midagi muud lugeda.