20 aprill 2017

Georgette Heyer "Leidlik lord"

264 lehekülge
Ajakirjade Kirjastus
Penelope Creed teeb kõik, et pääseda abiellumisest oma ebameeldiva nõoga. Ta põgeneb poisiks riietatuna Londonist, ent kukub – sõna otseses mõttes – sülle Sir Richard Wyndhamile, kes seisab samuti pöördelise otsuse lävel.
Kangelaslik päästmine
Kui Sir Richard kohtub kena noore põgenikuga, teab ta, et ei saa lasta neiul üksinda ringi reisida ja pakub ennast tema kaitsjaks. Juhuslikult mõlgub Sir Richardil endalgi samal ajal põgenemine mõttes...
Peni ja Sir Richardi kohtumisest algabki seiklus, millesse on kõigele lisaks segatud nii varastatud briljantkaelakee kui ka mõrv.

Ma ei tea mis viimasel ajal toimub, aga olen kätte võtnud mitmeid raamatuid, mis hetkel õnnetult poolikutena virnas minu öökapil seisavad. Need pole igavad ega midagi, aga kõik need raamatud on ääretult tõsised, parajalt müstilised või lihtsalt väsitavad ja ma tahtsin vaheldust. Mind teeb kurvaks, et enda poolikute raamatute virnal nõnda kasvada olen lasknud, aga kui ei ole seda tõsiste raamatute soolikat praegu, siis ei ole midagi teha. Mõni naistekas/noortekas peaks ju asja parandama. Nii kümme tükki? Sest just sellises koguses reserveerisin endale kohalikus raamatukogus sisuga tutvumata uusi raamatuid ja käigupealt haarasin kaasa kaks naistekat, millest mõlemale kohe otsa peale tegin.

Nagu ikka, siis vana hea Heyer aitab alati hädast välja. Okei, selleks sobib ilmselt ükskõik, milline naistekas, aga kuna ma tavaliselt neid liiga läägeid ja tobedaid voodistseene ei viitsi lugeda (vaatan siinkohal eriti just Sandra Brownile otsa), siis tean, et tema on alati kindel valik. Mitte, et ma nunn oleks või midagi, aga minu arvates pole midagi jubedamat sellest, kui keegi kirjutab seitse lehte  eriti igavat teksti linade vahel püherdamisest.

Okei, see läks nüüd teemast veidi mööda, aga „Leidlik lord“ oli täpselt see, mida hetkel vaja oli. Väike ja kerge lugemine üheks õhtupoolikuks, sain taas rõõmuga üle tüki aja raamatu viimast lehte pöörata ja kaane rahulolevat kinni lüüa. Tehtud.

See oli täiesti tüüpiline Heyeri armastusromaan, mitte midagi uut ega üllatavat. Lõpp, algus ja kõik vahepealne on enam-väheme esimesest lausest ette teada, aga nauditav on see sellegipoolest. Tegemist on Heyeri ühe esimeste hulka kuuluvatest regendi-ajastu novellidest, täpsemalt öeldes on see neljas kahekümne kuue seast, millest paljud on eesti keelde juba tõlgitud. Ma olen tegelikult paljuski juba Heyeri raamatute sisud ära unustanud või siis on need kõik omavahel kokku põimunud (need pole ju ometi väga erinevad), aga mulle tundub, et see maandub minu seni loetute juures parema poole otsa, kui see midagi kellelegi ütlema peaks. Nii et jah, täitsa tore vaheldus jälle. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar