24 aprill 2017

Holly Smale "Mina, nohik"

320 lehekülge (aga tekst on väga-väga suur)
Pegasus
Harriet Manners teab nii mõndagi.
* Kassidel on kummaski kõrvas 32 lihast.
* Sinilinnud ei suuda eristada sinist värvi.
* Keskmine inimene naerab 15 korda päevas.
* Maapähklid on dünamiidi üks komponente.
Aga ta ei tea seda, miks ta koolis kellelegi ei meeldi.

Nii et kui talle pakutakse võimalust end muuta, haarab Harriet sellest kinni. Kas tal õnnestub muutuda nohikust tšikiks tšikiks?

Ma ei tea, miks peaks olema kaanel lause, mis juhtkui viitab sellele, et Harriet tahab ennast tšikiks muuta. Sellele pole mingit viidet, ainus, mida ta tahtis, oli muutuda selliseks, keda ei norita. Tegelikult tahtis ta vägagi iseenedaks jääda, aga mida see teimeline ikka tegema peab, kui ühiskonna surve selline on?

Tegelikult oli tore lasteraamat. Koolikiusamine pole minu arvates kunagi lõbus teema, aga Harriet ise jäi seejuures üsna positiivseks või vähemalt autori kirjastiil oli selline humoorikas, et isegi kui väga tahta, siis ei saanud lugedes liiga nukraks minna. Raamatul mingit erilist sügavust pole, aga seda ei tasugi oodata, lasteraamat nohikutest ja modellidest. Kuigi pean ütlema, et see on kena ajaviide, aeg läks lugedes tegelikult ikka väga kiiresti.
Tegelikult võtsingi selle raamatu jälle nii, et ei tutvunud sisuga, lihtsalt reseveerisin kaanepildi järgi. Väga pinnapeale, ma tean, aga olen alati öelnud, et valin raamatuid tihti kaanekujunduse järgi ja sellel raamatul on juhtumisi tore pilt peal. Mis teha.

Vahva laste/noorteraamat, veidi igav ja totter kohati (kippusin haigutama), aga hommikuseks kergeks lugemiseks sobis küll. Ilmselt sobiks eriti hästi põhikoolieas noortele. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar