20 aprill 2017

Kristan Higgins "Kõik, mida kunagi tahtnud olen"

384 lehekülge
Ersen
"Kolmekümneseks saamisel on omad plussid ja miinused...

Callie Grey jaoks tähendab oma vanusega leppimine seda, et tema poiss-sõber-kaldkriips-ülemus on ammu abieluettepanekuga hiljaks jäänud. Ja et ta on kõigest väga valesti aru saanud, sest Mark on äkitselt teatanud oma kihlusest firma uue Preili Täiuslikuga. Kui see pole veel piisavalt halb, siis otsustab ema korraldada talle suure juubelipeo... perekonna matusebüroos.

Halb muutub veelgi hullemaks, kui Callie loob suhted linna vallalise ja mitte eriti südamliku loomaarstiga selleks, et Marki tähelepanu võita. Mis siis, kui Ian McFarland tunneb end loomade seltsis mugavamalt? Mis siis, kui ta on ametlik, distsiplineeritud ja pisut pinges? Sõbralik, lõbutseda armastav ja spontaanne Callie otsustab, et Ianile kulub ära iseloomu parandamine. Ent pagan – kui mees teda ära ei hirmuta, siis võib ta tegelikult armuda Vermonti kõige vähem abiellumislootust pakkuvasse vabasse poissmehesse."

See oli järg minu lugemisreele tagasihüppamiseks mõeldud Heyerile ja tuleb välja, et need kaks autorit kõlbavad mõlemad väga hästi selliseks kergeks ajaviiteks.

See oli ühes mõttes täiesti tüüpiline naistekas, teises mõttes väga ebatüüpiline naistekas, sest tavaliselt need naistekad, mille otsa varem sattunud olen, ei sisalda nii palju erinevaid tegevusliine ja huumorit. Üldiselt kippub melodraamat ja murtuid südameid tunduvalt rohkem olema, aga see praegune variant meeldis mulle tunduvalt rohkem, suurepärane ajavaiide. Jah, kohati nagu Mehhiko seebiooper (või on praegu Türgi rohkem teemas?), aga ühekski hetkeks ei hakanud igav. Tegelikult ei saakski raamatu peategelase Calliega igav hakatagi, sest ta oli nii värvikas tegelaskuju oma „emotsionaalse kõhulahtisusega“ ja autor oli suurepäraselt kokku viinud erinevad absurdsed olukorrad ilma, et see oleks veidraks või igavaks muutunud. Minu isiklikuks lemmikuks oli kõrvalliin Callie ema ja isaga, kui nad kohtusid naistega Callie isa minevikust, see oli lihtsalt absurdsuse tipp, aga omal moel sobitus raamatusse imehästi.

Lõpp (peale selle, et nagunii on teada, kuidas see lõpeb) oli mõnevõrra tuttavlik, aga pikalt ei pidanudki pead murdma, miks see nii tuttav tundus, sest noh... Tegemist oli peaaegu totakalt sarnase stseeniga, kui Mr. Darcy Lizziele esimesel korral abieluettepaneku tegi. Teate küll seda "Su pere on kohutav, sa oled vaene ja mittemidagiütlev; ma vihkan seda, et sind armastan ja mu kaine mõistus ütleb, et see on vale, aga tule mulle naiseks?" kohta raamatus? Jepp. See oli natukene sarnane ja veidi küsitav antud hetkeks oleks võinud asi juba veidi... ma ei tea, mitte nii imelik olla? Kuigi lõpp hea-kõik hea.


Olin ja olen tegelikult jätkuvalt veidi üllatunud, sest ma ei oodanud oma suvalisest raamatuvalikust sellist asjalikult humoorikat ajaviidet.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar