08 aprill 2017

Yann Martel "Life of Pi"

Üks poiss. Üks tiiger. Ja otsatu Vaikne ookean. Imepärane ja haruldane lugu, mis võib panna lugeja uskuma Jumalasse. Kas saab üks lugeja enamat nõuda? Pii Patel, loomaaia juhataja poeg ja veendunud jumalaarmastaja, tunneb kiindumust mitte ainult oma rahvuse usu, hinduismi, vaid ka kristluse ja islami vastu. Kui Pii on 16-aastane, otsustab tema perekond koos oma loomaaia loomadega emigreeruda Jaapani kaubalaeva pardal Indiast Põhja-Ameerikasse. Paraku läheb laev põhja ning Pii leiab end päästepaadist, kus tema kaaslasteks on hüään, orangutan, haavatud sebra ja 200 kilo kaaluv bengali tiiger. Lühikese ajaga teeb tiiger lõpu kõigile teistele peale Pii. Kas Pii ja tiiger leiavad tee mandrile? Kas Pii hirm, tema teadmised loomadest ja nutikus aitavad tal niikaua elus püsida? Yann Martel on sündinud 1963. aastal Hispaanias kanadalastest vanemate peres. Tema lapsepõlv möödus reisides – Alaska, Columbia, Costa Rica, Prantsusmaa, Ontario ja Mehhiko. Reisimist jätkas ta ka täiskasvanuna, elades Iraagis, Türgis ja Indias. Ta on õppinud filosoofiat Trenti Ülikoolis ja töötanud paljudel erinevatel töökohtadel (nõudepesijana, turvamehena, puude istutajana), kuid 27-selt asus ta kirjutama ning tegeleb sellega tänaseni. Tema esimene romaan „Self“ ja lühilugude kogu „The Facts Behind the Helsinki Roccamatios“ on tõlgitud paljudesse keeltesse. „Pii elu“ on kirjaniku teine romaan, mis võitis 2002. aastal Man Bookeri auhinna.

Eesti keeles esmakordselt ilmunud KirjastusPegasuses 2005. aastal, 314 lehekülge.
Audioraamatu pealelugeja Jeff Woodman, väljaandjaks HighBridge Audio, 11h 41min.

Kuulasin seda audioraamatuna, sest see tundus olevat sedasorti raamat, mis võiks olla justkui kuulamiseks loodud. Teate küll, selline veidi filosoofiline ja pisut aeglase vooluga? Aga ei, see polnud eriti hea raamat, mida kuulata, sest mulle ei sümpatiseerinud sugugi pealelugeja, kelle hääl kõlas kohutavalt metalselt ja totakalt, tõesti oli tunne nagu ta oleks eemalt läbi plekkpurgi hästi kangelt rääkinud. Ma ei tea, kas see mees räägib päriselt India aktsendiga või mitte, aga tunne oli küll selline nagu oleks see aktsent talle hiljem kuidagi arvutitega külge poogitud, see päriselt kõlas nii kohutavalt ja koledalt (vahemärkus - tegin väikse googelduse ja esialgu tundub, et tegemist on täitsa tavalise ameeriklasega ehk siis see arvutitega aktsendi lisamise variant on üsna reaalne). Kokkuvõtvalt tundus see vaid 11,5-tunnine raamat tohutult pikana.

Raamat ise oli samuti kerge pettumus. Mäletan filmile järgnenud emotsiooni, tundus tohutult hea (vahest oli asi 3D’s?) ja ammu oli plaanis raamat läbi lugeda, aga see ei tekitanud pooltki sellist emotsiooni nagu film toona. Igal juhul ei ole tegmist kehva raamatuga, aga ootasin midagi hoopis teistugust. Filosofeerimist ei olnudki väga palju ja mõned päris head mõtteid sai ka sellest raamatust, aga üleüldine mulje jäi veidi kesiseks.

Mis mulle meeldis, oli raamatu lõpp. Põhimõtteliselt jääb lugeja otsustada, kas ta tahab uskuda seda, mis talle meeldiks või seda, mida ta uskuda ei oskaks. Martel annab variandid – uskuda midagi, mis tundub põnev, ilus ja nukker, kuid mitte eriti tõetruu, või teise variandi – uskuda seda, mis on julm, valus ja isegi võigas. Kumma sa valiksid, kui sul oleks see variant? Ilmselt on ta üritanud näidata seda, et tegelikult on kõikidel inimestel õigus uskuda seda, mida nad tahavad ja nii see võikski olla, tuleb ainult osata vaadata.

Raamatu teema ja uskumine on igatahes põhjustanud üpris palju furoori erinevate usundite järgijate vahel, sest Pii ise praktiseerib kolme religiooni – kristlus, islam ja hinduism. Tal on kõikide nende jaoks täiesti erinevad põhjused, millest igaüks tundub loogiline kuigi ehk tavatu. Iseenesest mõitsa on autori selline lähenemine usuteemadele paljusid ärritanud, aga raamatu lõpp võiks tegelikult seda ärritust ju natukene kustutada? Võib-olla sain raamatust täiesti valesti aru ja ajan praegu hullu pada, aga nii mulle tundus.

Kas julgen soovitada? Ma ei tea, sest audioraamatuna ei pakkunud see erilist naudingut, aga ehk on paberraamat selle jaoks ikkagi see päris õige valik. Kellele sellised poolfilosoofilised ja veidi aeglaselt kulgevad raamatud meeldivad, neile julgen soovitada. Kes soovivad rohkem tegevust ja vähem munemist, need võiks oma aega paremini ära kasutada ja midagi muud lugeda.  


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar