28 mai 2017

Holly Seddon "Püüa mitte hingata"

385 lehekülge
Päikese kirjastus

Nii kiire, et pilt on tehtud käigupealt
teel raamatukokku.
Üks ununenud tüdruk.
Üks kohutav saladus.
Kaks elu kaalukausil.

Unustage tüdrukud, kes on rongis või kadunud – te ei suuda „Püüa mitte hingata“ köidet käest panna. See on lihtsalt nii hea. – Goodreads

Alex Dale on omadega puntras. Ennasthävitav elustiil on talle maksma läinud abielu ja ajakirjanikukarjääri. Talle on jäänud vaid harjumused: hommikune jooksmine, kuni keha valutab, siis mõni tund hajevil tööd, kuni minevik temast võitu saab ja teda põhja veab. Iga päev on justkui vee peal kõndimine ja iga öö nagu uppumine. Aga siis avastab Alex artikli jaoks intervjuusid tehes Amy Stevensoni. Amy Stevensoni, kes oli kuni hetkeni, kui ta pärast armutut kallaletungi teadvusetuna leiti, üks täiesti tavaline väikelinnas elav tüdruk. Amy Stevensoni, kes on maailmast unustatuna viisteist aastat koomas olnud. Amy Stevensoni, kes – arstide teadmata – on oma keha vang, teadvusel, ent halvatud, ning kes elab uuesti läbi mineviku sündmusi.

Peagi kuuluvad Alexi päevakavasse ka haiglakülastused ning seejärel rünnaku algsete kahtlusaluste küsitlemine. Aga portreeloost saab ajakirjaniku kinnisidee. Kuidas lahendada kuritegu, mille ainus tunnistaja pääses küll eluga, kuid ütlusi jagada ei saa? Suutmata loobuda kujuteldamatu tõe paljastamisest, taipab Alex, et ta ei aja taga vaid head lugu – ta otsib lunastust.

Mul on hetkel tohutu hunnik raamatuid, mis ootavad lugemist ja arvustusi, mis ootavad kirjutamist, aga asi, mida ei ole, on aeg. Meie oma tore kirjanik Heli Künnapas saatis mulle mitu enda raamatut (meeldiva üllatusena rohkem kui oodata oskasin), mille lugemist vast hetkel kõige enam ootangi, aga küllap ka varsti nendeni jõuan. Hea portsu lugemata raamatukogu raamatuid sai nädala alguses igatahes sama targalt raamatukokku tagasi viia. Igale asjale oma aeg, aga miskipärast just see teeb õnnetuks, kui lugeda ei jõua...

Vahepeal õnnestus peatükk siin ja peatükk seal stiilis läbi lugeda Holly Seddoni „Püüa mitte hingata“, mis oli ääretult põnev ja seda oli tõepoolest raske korraga vaid mõne peatüki kaupa lugeda, sest hirrrrrmsasti oleks tahtnud korraga kogu raamatu neelata. Kaane peal on kirjas, et tegemist on sama põneva raamatuga kui „Tüdruk rongis“, aga minule tundus see raamat vaat et põnevamgi ning jah, sarnasusi on neil palju. 

Kas kirjandusmaastikule hakkab ilmuma uut tüüpi naiseksemplare? Paistab küll nii, sest nagu rongiraamatus, siis oli ka käesoleva teose võtmetegelse paheks alkohol, mis tõi talle otseselt kaasa hea elu kokkuvarisemise ja paraja matsu reaalsust. Siiski suutis Alex seejuures küllaltki tsiviliseerituks jääda ja oli niisama palju sümpaatsem, mis tegi raamatu lugemise mõnevõrra lihtsamaks kui rongiraamatu. Mäletan, et tolles rongiraamatus oli see peategelane tohutult ebameeldivaks kirjutatud, aga siin seda efekti ei tundnud.

Raamat oli üles ehitatud jällegi täpselt samamoodi nagu „Tüdruk rongis“ – minevik ja olevik vaheldumisi, sündmused toimusid läbi kindlate inimeste silmade, aga kuna mul on nüüd üksjagu aega möödas raamatu lugemisest, siis ei mäleta ma kohe üldse kes-mis-kus. No kindel on see, et üheks inimeseks oli Alex ja teiseks Jake, aa, ja loomulikult oli ka raamatu sündmuste alus Amy üks „kaasarääkija“. Jätan selle jutumärkidesse, sest ta ei rääkinud loole kaasa selle kõige klassikalises mõttes, vaid tema osad olid pigem nagu katkendlikud ja vahel ka seosetud mõtted, mis küll aja jooksul loogilisemaks muutusid, kui üks või teine asi ilmsile tuli.

Tegelikult mul ei olnud plaanis sellist võrldlemise stiilis jutuks kirjutada, aga kui tuli nii, siis las ta olla. Kokkuvõtvalt võin öelda, et raamat meeldis väga ja see läks isegi peatüki haaval väga kiiresti. 

12 mai 2017

Reet Made "Peidust välja"

352 lehekülge
Koolibri Kirjastus

Kuidas ka Pia-Maret ei proovinud, polnud isa ja memme talle emast peaaegu midagi rääkinud. Muidu oli ju kõik hästi: tal oli maailma parim isa, Meelikaga olid nad kui sukk ja saabas ning kooliski olid asjad talutavad. Kui piinav kinnisidee emast välja arvata, tundus elu isegi igav. Kuni ühel päeval leidis ta midagi veidrat – imekauni käevõru, otse prügikonteinerist. Nagu doominoefektis viis nüüd üks sündmus teiseni ning hakkas juhtuma kummalisi asju, ka temaga, Maretiga. Muidu pigem tagasihoidlikus kartlikus neius tõstis pead iseteadvus ja otsustavus.

Ma ei teagi, millisest otsast täpselt alustada, sest see raamat oli tõeline üllatus – väga positiivses mõttes. Esiti tundus selline üsna mahukas ja liiga valge paberi peal... Ma tean, et see kõlab üsna spetsiifiliselt, aga mulle tundub, et silmad ei väsi sellise veidi tuhmima paberi pealt lugedes nii kiiresti ära, kui täitsa valgelt paberilt lugedes, aga näe imet, tuleb välja, et vahet pole, mis värvi paber on, kui lugemine nii kaasahaaravaks osutub.

Loo peategelaseks on Pia-Maret, kelle ellu satub otseses mõttes prügi seest üks väärtuslik ehe. Käevõru ilmumise järel muutub nii Pia-Maret kui ka tema elu pöördumatult peaaegu igast võimalikust suunast. Ennast tavaliselt Maretiks kutsuda laskev tütarlaps tunneb järsku, et temas eneses on pead tõstmas sootuks teine inimene. Eikuskilt on välja ilmunud enesekindel ja julge Pia, kes teeb Maretile igas mõttes silmad ette. Ja kui ma ütlen, „välja ilmunud“, siis ma ka nii mõtlen, sest siin on tegemist päris õigete alter egodega ja see lisab raamatule paraja annuse müstikat. Pia välja ilmumisega tõstab Maretis pead ammune soov ja igatsuses tunda oma ema, kellest on ta oma isa ja vanaema käest vaid üsna napilt kuulnud.

Kuna Eesti, või siis Tallinn, on nii väikesed ja käevõru tundub linna veelgi kahandavat, saavad Pia ema otsingud küllaltki kiire alguse. Loos on kõik noorteraamatule vajalikud elemendid olemas, aga et esiti mitte liialt palju ära anda, siis ütlen vaid, et raamat liigub nagu hästi õlitatud kellavärk. Ei jõua veel probleemile mõtlemagi hakata, kui kusagilt ilmub lahendus või kaks. Vot nii hästi toimis see värk seal.

Loomulikult ei puudu ka noortekale omased tundehetked, mis on raamatus nii armsalt ja õrnalt välja toodud. Kõik toimub tasa ja targu – eakohaselt. See osa raamatust oli minu arvates eriti hästi ja armsalt kirja pandud, sest just sellistel hetkedel tunned, et loo autor on ikka väga hästi suutnud edasi anda kogu vahetut emotsiooni, mis neil hetkel lehekülgedel parasjagu toimub.

Kusjuures mind ajas vahepeal muigama Pia-Mareti isa kõnepruuk ja asjalikkus, sest ma kujutasin teda kogu aeg tunduvalt vanema inimesena ette, mitte ühe kolmekümneaastase noore mehena. Lõppude lõpuks on mul väga hea võrdlus kodus olemas :)

Kas Pia-Maret leiab lõpuks selle, mida ta otsis ja kas kõik saladused tulevad lõpuks peidust välja? Selle vastuse jaoks peaks igaüks ise raamatu kätte võtma ja lähemalt  uurima, minu soovituse see igatahes saab. Järgmisena annangi raamatu ette oma Pia-Maretiga samas eas lugemishuvilisest sugulasele ja jään vaid ootama, kas ka sihtgrupi lugejale raamat nõnda põnev tundub nagu minule (tegelikult tean juba vastust ette, aga teeme siis vähemalt näo, et tal on see võimalus ise lugeda ja otsustada).

Lugemine oli igatahes väga põnev ja ma pean tunnistama, et üks viimase aja toredamaid lasteraamatuid, mis minuni jõudnud on. Selle eest saan tänada vaid Koolibri kirjastust, kes selle mulle saatis, sest karta on, et vastasel juhul poleks see mulle kuidagi pihku sattunud. Muide, lisamärkusena, kaanepilt on raamatul ka väga ilus ning tegelikult jõudsin seda juba kaks-kolm päeva varem raamatupoes eemalt vilksamisi silmata, lähedalt uurimiseni veel ei jõudnud, aga nagu välja tuli, siis polnudki seda vaja.

09 mai 2017

Sara Zarr "Ühe tüdruku lugu"

192 lehekülge
Päikese Kirjastus
Ma olin kolmeteistkümnene, kui mina ja Tommy Webber teisipäeva õhtul kell 11 Montaras vana Chart House’i kõrval parklas Tommy Buickis mu isale vahele jäime. Tommy oli seitseteist ja minu venna Darreni nii-öelda sõber.
Ma ei armastanud teda.
Ma pole isegi kindel, kas ta meeldis mulle.

Kolm aastat on Deanna Lamberti elu nii koolis kui ka kodus olnud õudusunenägu. Tüdinenud pidevast narrimisest ja “kooli litsi” rõhuvast rollist, unistab Deanna uuest elust koos oma venna perega.

“Ühe tüdruku lugu” on mõtlemapanev debüütromaan ammustest vigadest ja andestamise jõust. Kümme aastat pärast ilmumist peetakse seda raamatut endiselt üheks parimaks noorteromaaniks, mille lavastaja Kyra Sedgewick ka filmiks vormib.

Lugemise ajal sellest väga aru ei saanudki, aga tegelikult ei toimunud käesolevas raamatus suurt midagi, see oligi lihtsalt ühe tüdruku lugu, täpselt nagu pealkiri lubab. Suur tegu toimus juba kolm aastat enne raamatu tegevusaega ja lugeja saab nüüd vahelduse mõttes elada kaasa suurte sündmuste järelkajale. Üldiselt on nii, et raamat ise sisaldab sündmust ja kohe sellele järgnevat perioodi, aga vahelduse mõttes on selline vastupidine käsitlemine ka üpris põnev.

Deanna oli küllaltki normaalne peategelane. Ma tean, et normaalne pole sõna, mis eriti midagi ütleks, aga et ma kujutasin raamatut lugedes kogu aeg ette mingit white trash perekonda (kuigi tegelikult see ilmselt polnud selline pere, lihtsalt üks väga düsfunktsionaalne perekond), siis ma ei suuda teda kuidagi paremini kirjeldada kui sõnaga „normaalne“.

Raamat ei jäta enda järele eriti pikalt mõtlema, kuigi lugemise ajal valdavad küll igasugused emotsioonid – kurbus, viha, pettumus. Üks, mida ma lugemise ajal ei tundnud, on siiras rõõm millegi üle. See ei ole selline raamat, kus midagi eriti positiivset toimuks. Jah, on olukordi ja hetki, millele võiks mõelda kui positiivsetele, aga minu jaoks on Deanna olukord kokkuvõttes ikkagi üsna nukker, lihtsalt tema ise on üsna tugeva tahtejõuga tütarlaps.


Kiire, efektiivne ja emotsionaalne lugemine. Meeldis.

03 mai 2017

Georgette Heyer "Lihvimata teemant"

368 lehekülge
Ajakirjade Kirjastus
Ühelt Pariisi tänavalt punaste juustega marakratti üles korjates mõlgub kalgi südamega Avoni hertsogil Justin Alastairil mõttes kättemaks. Avon nimelt kahtlustab, et tema nägus paaž Léon on tegelikult Léonie, kes pole ei keegi muu kui õela krahv Saint-Vire’i seaduslik tütar, kelle isa aastaid tagasi ära vahetas, sest soovis poega.
Hertsogi plaan on lihtne – näidata Léoniet oma vaenlasele ja lasta siis end jumaldaval naiivsel eestkostealusel võtta sisse talle õigusega kuuluv seltskondlik positsioon, hävitades selle käigus oma pärisisa.
Ent Avoni hertsog ei arvanud, et Léonie osutub nii kauniks neiuks, kes äratab temas ootamatult õrnu tundeid –, aga ohtlik plaan on juba liikvele lükatud...

„Lihvimata teemant“ on üks Georgette Heyeri populaarsemaid ja armastatumaid romaane ning just see raamat pani aluse tema rahvusvahelisele menule.

Ma ei imesta, et tegemist on ühe Heyeri populaarsema raamatuga, sest see oli põnev. Tõepoolest, isegi väga põnev. Algas veidi kummaliselt, arvasin, et ehk on selline osa, mis mulle väga ei meeldi, aga näe, tuleb välja, et osutus isegi lemmikuks.

Selles raamatus on tunduvalt rohkem tegemisi, saladusi ja huumorit kui tavaliselt Heyerile omane. Loomulikult on tema raamatutes alati palju huumorit, aga seekord oli seda veidi rohkem ja natukene paremas vormis.

Kõik muu kõrvale jätta, oli see siiski täitsa tüüpiline Heyeri romaan, mis ei üllata suures pildis, aga pakub sellegipoolest lohutavalt lihtsat ja mõnusat ajaviidet. 

02 mai 2017

Julie Murphy "Pontsakas"

384 lehekülge
Tallinna Raamatukirjastus
End paksuks tüdrukuks pidav Willowdean Dickson (keda kunagisest iluduskuningannast ema Pontsukeseks kutsub) on end oma nahas alati hästi tundnud. Tema arvamus heast bikiinikehast? Lihtsalt pane bikiinid selga.

Ehtameerikaliku iluduse ja parima sõbranna Elleni kõrval on kõik alati hästi läinud… kuni Will saab töökoha kohalikus kiirtoidukohas Harpy’ses. Seal ta kohtub erakoolis õppiva Boga, kuuma kuti ja endise korvpallipoisiga. Will ei ole üllatunud, et Bo teda huvitab. Küll aga see, et huvi on vastastikune. Selle asemel, et jõuda enesekindluse uutesse kõrgustesse oma suhtes Boga, hakkab Will endas hoopis kahtlema. Et endast võitu saada, otsustab ta ette võtta kõige kohutavama asja, mida suudab endale ette kujutada: osaleda Blue Bonneti missivõistlusel koos mitme teise „sobimatu“ kandidaadiga näitamaks maailmale, et ta väärib seda sama palju kui kõik vibalikud tüdrukud. Seda tehes šokeerib ta Clover Cityt, aga ennast ehk isegi veel rohkem.

Tähistaevased Texase ööd, punased pulgakommid, Dolly Partoni laulud, unustamatult metsik kangelanna – Pontsuke võidab kahtlemata igaühe südame.

Meie pontsakas peategelane kannab üsna huvitavat nime - Willowdean Dickson. Ma ei tea, kuidas autor sellise nime peale tuli, aga huvitav on see igatahes. Will, nagu ka raamatu nimetus vihjab, on pontsakas ehk ameerikapäraselt Dumplin'. Ta on pealtnäha enesekindel, julge ja kõigutamatu iseloomuga tütarlaps, kes ühel saatuslikul suvel armub. Tuleb välja, et tunded on vastastikused ja see on asi, millega Will pole arvestanud.

Kogu raamat keerleb ümber iludusvõistluste teema, aga sugugi mitte klassikaliste iluduste maailmast vaadatuna, vaid selle sama pontsaka tüdruku ja tema kaaskonna silme läbi, kes on juhtumisi üks väga kentsakas kamp tüdrukuid. Peaaegu oleksin juba unustanud, aga Dolly Partonit on ka palju, väga palju, päriselt. 

Willi ebakindlus saab tegelikult alguse armumisest, sest poiss, kes talle huvi pakub, on Willi enda arvates tema liigast kõrgemal, mis sellest, et poiss ise nii ei arva. Nõnda asubki pontsakas iluduskuninganna kandidaat teekonnale, et leida taas oma enesekindlus, mida tal hirmsasti vaja oleks, et sirge seljaga Bo kõrval kõndida.

Raamatu lõpp oli selline... veidi ebamäärane. Aga usun, et sain aru, mida autor sellega mõtles ja arvan, et see oli väga armas ja sobiv lõpp (või algus?) Willowdeani teekonnale. Kusjuures terve raamatu lugemise ajal kujutasin ette, kes võiks mängida Willi filmis ning tuleb välja, et raamatul põhinev film on päriselt varsti valmimas! Willi osatäitjat veel valitud ei ole, aga Jennifer Aniston peaks kehastama tema ema, mis on super valik. Pean tunnistama, et täitsa ootan seda ekraniseeringut, eriti seetõttu, et tegemist on indie sugemetega filmiga ja lootust on, et see on tänu sellele väikse kiiksuga.

See oli väga armas raamat ja nagu moodsale ajale kohaselt, leidus seal igasuguseid tegelasi. Ma mõtlen IGASUGUSEID - transvestiidid, paksukesed, piitspeenikesed, ülbed sportlased, kiusajad, geid, liikumispuudega inimesed, nohikud, koledad tüdrukud jne. Kõik olid esindatud, umbes nagu pärismaailmas ikka. Loodan siiralt, et film toob kogu selle toreda kamba ka päriselt kokku.  

Lõppu lisan ühe lause raamatust, mis mind "kergelt" kulme kergitama pani, aga heakene küll.
"Lucy suri 38aastasena, kaaludes 225 kilo. ... Keegi ei osanud seda oodata." lk 28