28 mai 2017

Holly Seddon "Püüa mitte hingata"

385 lehekülge
Päikese kirjastus

Nii kiire, et pilt on tehtud käigupealt
teel raamatukokku.
Üks ununenud tüdruk.
Üks kohutav saladus.
Kaks elu kaalukausil.

Unustage tüdrukud, kes on rongis või kadunud – te ei suuda „Püüa mitte hingata“ köidet käest panna. See on lihtsalt nii hea. – Goodreads

Alex Dale on omadega puntras. Ennasthävitav elustiil on talle maksma läinud abielu ja ajakirjanikukarjääri. Talle on jäänud vaid harjumused: hommikune jooksmine, kuni keha valutab, siis mõni tund hajevil tööd, kuni minevik temast võitu saab ja teda põhja veab. Iga päev on justkui vee peal kõndimine ja iga öö nagu uppumine. Aga siis avastab Alex artikli jaoks intervjuusid tehes Amy Stevensoni. Amy Stevensoni, kes oli kuni hetkeni, kui ta pärast armutut kallaletungi teadvusetuna leiti, üks täiesti tavaline väikelinnas elav tüdruk. Amy Stevensoni, kes on maailmast unustatuna viisteist aastat koomas olnud. Amy Stevensoni, kes – arstide teadmata – on oma keha vang, teadvusel, ent halvatud, ning kes elab uuesti läbi mineviku sündmusi.

Peagi kuuluvad Alexi päevakavasse ka haiglakülastused ning seejärel rünnaku algsete kahtlusaluste küsitlemine. Aga portreeloost saab ajakirjaniku kinnisidee. Kuidas lahendada kuritegu, mille ainus tunnistaja pääses küll eluga, kuid ütlusi jagada ei saa? Suutmata loobuda kujuteldamatu tõe paljastamisest, taipab Alex, et ta ei aja taga vaid head lugu – ta otsib lunastust.

Mul on hetkel tohutu hunnik raamatuid, mis ootavad lugemist ja arvustusi, mis ootavad kirjutamist, aga asi, mida ei ole, on aeg. Meie oma tore kirjanik Heli Künnapas saatis mulle mitu enda raamatut (meeldiva üllatusena rohkem kui oodata oskasin), mille lugemist vast hetkel kõige enam ootangi, aga küllap ka varsti nendeni jõuan. Hea portsu lugemata raamatukogu raamatuid sai nädala alguses igatahes sama targalt raamatukokku tagasi viia. Igale asjale oma aeg, aga miskipärast just see teeb õnnetuks, kui lugeda ei jõua...

Vahepeal õnnestus peatükk siin ja peatükk seal stiilis läbi lugeda Holly Seddoni „Püüa mitte hingata“, mis oli ääretult põnev ja seda oli tõepoolest raske korraga vaid mõne peatüki kaupa lugeda, sest hirrrrrmsasti oleks tahtnud korraga kogu raamatu neelata. Kaane peal on kirjas, et tegemist on sama põneva raamatuga kui „Tüdruk rongis“, aga minule tundus see raamat vaat et põnevamgi ning jah, sarnasusi on neil palju. 

Kas kirjandusmaastikule hakkab ilmuma uut tüüpi naiseksemplare? Paistab küll nii, sest nagu rongiraamatus, siis oli ka käesoleva teose võtmetegelse paheks alkohol, mis tõi talle otseselt kaasa hea elu kokkuvarisemise ja paraja matsu reaalsust. Siiski suutis Alex seejuures küllaltki tsiviliseerituks jääda ja oli niisama palju sümpaatsem, mis tegi raamatu lugemise mõnevõrra lihtsamaks kui rongiraamatu. Mäletan, et tolles rongiraamatus oli see peategelane tohutult ebameeldivaks kirjutatud, aga siin seda efekti ei tundnud.

Raamat oli üles ehitatud jällegi täpselt samamoodi nagu „Tüdruk rongis“ – minevik ja olevik vaheldumisi, sündmused toimusid läbi kindlate inimeste silmade, aga kuna mul on nüüd üksjagu aega möödas raamatu lugemisest, siis ei mäleta ma kohe üldse kes-mis-kus. No kindel on see, et üheks inimeseks oli Alex ja teiseks Jake, aa, ja loomulikult oli ka raamatu sündmuste alus Amy üks „kaasarääkija“. Jätan selle jutumärkidesse, sest ta ei rääkinud loole kaasa selle kõige klassikalises mõttes, vaid tema osad olid pigem nagu katkendlikud ja vahel ka seosetud mõtted, mis küll aja jooksul loogilisemaks muutusid, kui üks või teine asi ilmsile tuli.

Tegelikult mul ei olnud plaanis sellist võrldlemise stiilis jutuks kirjutada, aga kui tuli nii, siis las ta olla. Kokkuvõtvalt võin öelda, et raamat meeldis väga ja see läks isegi peatüki haaval väga kiiresti. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar