02 mai 2017

Julie Murphy "Pontsakas"

384 lehekülge
Tallinna Raamatukirjastus
End paksuks tüdrukuks pidav Willowdean Dickson (keda kunagisest iluduskuningannast ema Pontsukeseks kutsub) on end oma nahas alati hästi tundnud. Tema arvamus heast bikiinikehast? Lihtsalt pane bikiinid selga.

Ehtameerikaliku iluduse ja parima sõbranna Elleni kõrval on kõik alati hästi läinud… kuni Will saab töökoha kohalikus kiirtoidukohas Harpy’ses. Seal ta kohtub erakoolis õppiva Boga, kuuma kuti ja endise korvpallipoisiga. Will ei ole üllatunud, et Bo teda huvitab. Küll aga see, et huvi on vastastikune. Selle asemel, et jõuda enesekindluse uutesse kõrgustesse oma suhtes Boga, hakkab Will endas hoopis kahtlema. Et endast võitu saada, otsustab ta ette võtta kõige kohutavama asja, mida suudab endale ette kujutada: osaleda Blue Bonneti missivõistlusel koos mitme teise „sobimatu“ kandidaadiga näitamaks maailmale, et ta väärib seda sama palju kui kõik vibalikud tüdrukud. Seda tehes šokeerib ta Clover Cityt, aga ennast ehk isegi veel rohkem.

Tähistaevased Texase ööd, punased pulgakommid, Dolly Partoni laulud, unustamatult metsik kangelanna – Pontsuke võidab kahtlemata igaühe südame.

Meie pontsakas peategelane kannab üsna huvitavat nime - Willowdean Dickson. Ma ei tea, kuidas autor sellise nime peale tuli, aga huvitav on see igatahes. Will, nagu ka raamatu nimetus vihjab, on pontsakas ehk ameerikapäraselt Dumplin'. Ta on pealtnäha enesekindel, julge ja kõigutamatu iseloomuga tütarlaps, kes ühel saatuslikul suvel armub. Tuleb välja, et tunded on vastastikused ja see on asi, millega Will pole arvestanud.

Kogu raamat keerleb ümber iludusvõistluste teema, aga sugugi mitte klassikaliste iluduste maailmast vaadatuna, vaid selle sama pontsaka tüdruku ja tema kaaskonna silme läbi, kes on juhtumisi üks väga kentsakas kamp tüdrukuid. Peaaegu oleksin juba unustanud, aga Dolly Partonit on ka palju, väga palju, päriselt. 

Willi ebakindlus saab tegelikult alguse armumisest, sest poiss, kes talle huvi pakub, on Willi enda arvates tema liigast kõrgemal, mis sellest, et poiss ise nii ei arva. Nõnda asubki pontsakas iluduskuninganna kandidaat teekonnale, et leida taas oma enesekindlus, mida tal hirmsasti vaja oleks, et sirge seljaga Bo kõrval kõndida.

Raamatu lõpp oli selline... veidi ebamäärane. Aga usun, et sain aru, mida autor sellega mõtles ja arvan, et see oli väga armas ja sobiv lõpp (või algus?) Willowdeani teekonnale. Kusjuures terve raamatu lugemise ajal kujutasin ette, kes võiks mängida Willi filmis ning tuleb välja, et raamatul põhinev film on päriselt varsti valmimas! Willi osatäitjat veel valitud ei ole, aga Jennifer Aniston peaks kehastama tema ema, mis on super valik. Pean tunnistama, et täitsa ootan seda ekraniseeringut, eriti seetõttu, et tegemist on indie sugemetega filmiga ja lootust on, et see on tänu sellele väikse kiiksuga.

See oli väga armas raamat ja nagu moodsale ajale kohaselt, leidus seal igasuguseid tegelasi. Ma mõtlen IGASUGUSEID - transvestiidid, paksukesed, piitspeenikesed, ülbed sportlased, kiusajad, geid, liikumispuudega inimesed, nohikud, koledad tüdrukud jne. Kõik olid esindatud, umbes nagu pärismaailmas ikka. Loodan siiralt, et film toob kogu selle toreda kamba ka päriselt kokku.  

Lõppu lisan ühe lause raamatust, mis mind "kergelt" kulme kergitama pani, aga heakene küll.
"Lucy suri 38aastasena, kaaludes 225 kilo. ... Keegi ei osanud seda oodata." lk 28

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar