12 mai 2017

Reet Made "Peidust välja"

352 lehekülge
Koolibri Kirjastus

Kuidas ka Pia-Maret ei proovinud, polnud isa ja memme talle emast peaaegu midagi rääkinud. Muidu oli ju kõik hästi: tal oli maailma parim isa, Meelikaga olid nad kui sukk ja saabas ning kooliski olid asjad talutavad. Kui piinav kinnisidee emast välja arvata, tundus elu isegi igav. Kuni ühel päeval leidis ta midagi veidrat – imekauni käevõru, otse prügikonteinerist. Nagu doominoefektis viis nüüd üks sündmus teiseni ning hakkas juhtuma kummalisi asju, ka temaga, Maretiga. Muidu pigem tagasihoidlikus kartlikus neius tõstis pead iseteadvus ja otsustavus.

Ma ei teagi, millisest otsast täpselt alustada, sest see raamat oli tõeline üllatus – väga positiivses mõttes. Esiti tundus selline üsna mahukas ja liiga valge paberi peal... Ma tean, et see kõlab üsna spetsiifiliselt, aga mulle tundub, et silmad ei väsi sellise veidi tuhmima paberi pealt lugedes nii kiiresti ära, kui täitsa valgelt paberilt lugedes, aga näe imet, tuleb välja, et vahet pole, mis värvi paber on, kui lugemine nii kaasahaaravaks osutub.

Loo peategelaseks on Pia-Maret, kelle ellu satub otseses mõttes prügi seest üks väärtuslik ehe. Käevõru ilmumise järel muutub nii Pia-Maret kui ka tema elu pöördumatult peaaegu igast võimalikust suunast. Ennast tavaliselt Maretiks kutsuda laskev tütarlaps tunneb järsku, et temas eneses on pead tõstmas sootuks teine inimene. Eikuskilt on välja ilmunud enesekindel ja julge Pia, kes teeb Maretile igas mõttes silmad ette. Ja kui ma ütlen, „välja ilmunud“, siis ma ka nii mõtlen, sest siin on tegemist päris õigete alter egodega ja see lisab raamatule paraja annuse müstikat. Pia välja ilmumisega tõstab Maretis pead ammune soov ja igatsuses tunda oma ema, kellest on ta oma isa ja vanaema käest vaid üsna napilt kuulnud.

Kuna Eesti, või siis Tallinn, on nii väikesed ja käevõru tundub linna veelgi kahandavat, saavad Pia ema otsingud küllaltki kiire alguse. Loos on kõik noorteraamatule vajalikud elemendid olemas, aga et esiti mitte liialt palju ära anda, siis ütlen vaid, et raamat liigub nagu hästi õlitatud kellavärk. Ei jõua veel probleemile mõtlemagi hakata, kui kusagilt ilmub lahendus või kaks. Vot nii hästi toimis see värk seal.

Loomulikult ei puudu ka noortekale omased tundehetked, mis on raamatus nii armsalt ja õrnalt välja toodud. Kõik toimub tasa ja targu – eakohaselt. See osa raamatust oli minu arvates eriti hästi ja armsalt kirja pandud, sest just sellistel hetkedel tunned, et loo autor on ikka väga hästi suutnud edasi anda kogu vahetut emotsiooni, mis neil hetkel lehekülgedel parasjagu toimub.

Kusjuures mind ajas vahepeal muigama Pia-Mareti isa kõnepruuk ja asjalikkus, sest ma kujutasin teda kogu aeg tunduvalt vanema inimesena ette, mitte ühe kolmekümneaastase noore mehena. Lõppude lõpuks on mul väga hea võrdlus kodus olemas :)

Kas Pia-Maret leiab lõpuks selle, mida ta otsis ja kas kõik saladused tulevad lõpuks peidust välja? Selle vastuse jaoks peaks igaüks ise raamatu kätte võtma ja lähemalt  uurima, minu soovituse see igatahes saab. Järgmisena annangi raamatu ette oma Pia-Maretiga samas eas lugemishuvilisest sugulasele ja jään vaid ootama, kas ka sihtgrupi lugejale raamat nõnda põnev tundub nagu minule (tegelikult tean juba vastust ette, aga teeme siis vähemalt näo, et tal on see võimalus ise lugeda ja otsustada).

Lugemine oli igatahes väga põnev ja ma pean tunnistama, et üks viimase aja toredamaid lasteraamatuid, mis minuni jõudnud on. Selle eest saan tänada vaid Koolibri kirjastust, kes selle mulle saatis, sest karta on, et vastasel juhul poleks see mulle kuidagi pihku sattunud. Muide, lisamärkusena, kaanepilt on raamatul ka väga ilus ning tegelikult jõudsin seda juba kaks-kolm päeva varem raamatupoes eemalt vilksamisi silmata, lähedalt uurimiseni veel ei jõudnud, aga nagu välja tuli, siis polnudki seda vaja.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar