15 juuni 2017

Georgette Heyer "Südamedaam" ja tabel tõlgitud raamatutega

280 lehekülge
Ajakirjade Kirjastus
Iseseisev ja tarmukas preili Annis Wychwood on…
kahekümne üheksa aastane ja ammu armumiseast väljas, ent kui Annis sekkub kodust põgenenud ilusa pärijanna preili Lucilla Carletoni ellu, tuleb tal tegemist teha põgeniku ebaviisaka ja kõrgi eestkostja härra Oliver Carletoniga.
Lucillaga sõbrunemine toob kaasa ootamatuid tagajärgi, muu hulgas ka vastandlikke tundeid noore neiu eestkostja vastu, kes on Annise meelest maailma kõige mühaklikum inimene...

„Südamedaam“ on  Georgette Heyeri viimane tema eluajal ilmunud (1972) romaan ja seda lugedes on tegelikult väga hästi aru saada, et tegemist pole kindlasti varase tööga. Loo peategelased on kõik palju küpsemad, arukamad ja väga hästi on tunda, et autor on esimestest ajalooromaanidest tohutult palju edasi arenenud.

Seekordne hädas preilike polnudki niivõrd hädas, kuivõrd iseteadlik ja enesekindel vanatüdruk oma kahekümnendate lõpusirgel. Mul on veidi kummaline mõelda kahekümnendates inimesest kui lootusetust vanatüdrukust, aga ajad olid hoopis teised. Nagu näha siis 200 aastaga muutub nii mõndagi. Iseenesest pole mul midagi noorte ja veidi totakamate peategelaste vastu, aga vahelduse mõttes on päris tore lugeda rohkem elukogenud inimeste lugusid.

Taaskord on raamatus tunda autorile omast huumorit ja nagu öeldud – Heyer oma vanas headuses. Hakkan kord nendest raamatutest väga puudust tundma, kui kõik lõpuks ära tõlgitud on...

Huvi pärast panin tabelisse seni eesti keeles ilmunud Heyerid (kõik Ajakirjade Kirjastuse poolt, v.a mõni Varrak – tähistatud tärniga) ja nagu näha, siis on veel palju lugemist loota (muidugi lootuses, et kõik ikkagi ära tõlgitakse).

Georgian novels
Georgi-aegsed raamatud
The Black Moth
1921
Must ööliblikas *
2000
Powder and Patch
1923


These Old Shades
1926
Lihvimata teemant
2016
The Masqueraders
1928


Devil's Cub
1932
Saatana sigidik
2011
The Convenient Marriage
1934


The Talisman Ring
1936
Talismansõrmus *
1999
Faro's Daughter
1941
Tüdruk mängupõrgust *
1999


Regency novels
Regendi-aegsed raamatud
1935
Talumatu lord
2014
1937


1940


1940
Leidlik lord
2016
1944
Süütu talleke
2013
1946


1948


1949
Arabella
2012
1950
Suur Sophy *
1999
1951


1953
Tants neljale paarile
2014
1954


1955


1956


1957


1957
Sylvester
2012
1958
Vooruslik võrgutaja
2014
1959


1961


1962


1963


1965
Frederica
2014
1966
Must lammas
2014
1968


1970


1972

Südamedaam

2017
NB! Kui selles tabelis ingliskeelse nimetuse peale klikkida, avaneb Wikipedia artikkel/lühikokkuvõte raamatust.


Heli Künnapas "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa", Saatmata kirjad"

Teatud vanuses lugesin meeletus koguses neid pisikeses formaadis naistekaid, ilmselt teab iga raamatuhuviline, mida praegu mõtlen. Need olid sellised head ajaviited, lühikesed ja sobivad kergeks lõõgastumiseks rannas või õhtul enne magamaminekut. Väga ei pidanud süvenema, need pakkusid lihtsat meelelahutust ja see on kõik. Heli sari on minu jaoks sarnane, kuid palju südamelähedasem, sest tegevus toimub kodumaal, mitte kuskil kauges veinimõisas Prantsusmaal. Kõik on tuttavlik ja aus, ikkagi väga kodune võrreldes mõne Jean-Claudi, Pierre ja Claudia armukolmurgaga. Sari kannab nime „Mõni õhtu romantikat“ ja praeguse seisuga on ilmunud kolm raamatut.

„Jõuluks koju“
120 lehekülge
Romantiline jutustus “Jõuluks koju” algab Pärnus elava Anne-Mari neljanda lapse sünniga. Pool aastat tagasi avastas naine, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jäi naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda? Kas ema koos nelja lapsega jõuab jõuludeks koju?

Esimene osa sarjast oli minu jaoks vast kõige hoogsam ja põnevama käiguga. Ei tea kas selliseid mehi päriselt ka olemas on? Ma tahaks hirmasti mõelda, et ei ole, aga see oleks ilmselt eriti naiivne.

Lugu oli tempokas ja tegelikult mind alati üllatab, kuidas suudetakse nii väikesesse raamatusse nii palju selliseid suuri teemasid mahutada. Põhimõtteliselt koosneb see tillukene raamat kolmest suurest teemast: lahkuminekust, koolikiusamisest ja uue elu alustamisest – ei midagi erilist, eks?

See raamat jäi hetkel seni ilmunutust minu lemmikuks, oli selline kõige maalähedasem ja põnevam.

„Mu koju tood sa“
Romantilise jutustuse "Mu koju tood sa" peategelane on Katrin, kes pärast valitsuse vahetumist kaotab haridusministri töökoha. Naine naaseb kodusesse Pärnu-Jaagupisse, kus asub tööle ajalooõpetajana. Ootamatult satub ta Libatses elava seitsmenda klassi poisi Silveri koduste probleemide keskele. Romantilisi hetki pakub endine koolivend Tanel. Kes ja kuidas selle kõige keskel koju jõuab, loe juba raamatust.

116 lehekülge
Raamatu peategelane Katrin on endine minister, kes kaotas pärast valitsuse vahetust töö ja läks lahku oma pikaaegsest elukaaslasest ning üritab oma elus uut etappi alustada. See poliitika teema jätab mind üsna külmaks, sest ma olen ise poliitikas täielik võhik ja üritan oma distantsi hoida, aga vahelduseks mõnes raamatus see mulle vastu ei hakka ja loen üpris meelsasti. Poliitikat tegelikult raamatus ei ole, pigem on juttu poliitiku eluga kaasnevast melust ja kõmuajakirjanduse telgitagustest.

Katrini looga liigub paralleelselt ka Silveri lugu, mis loob muidu üsna romantilisse raamatusse tõsisema meeleolu. Silver on poiss, kes ei kuula tunnis sõna, vaidleb õpetajatele vastu ja teeb ennast igas mõttes ebameeldivaks, aga nagu ikka, ei ole põhjused ainult poisis. See on valusalt reaalne, sest selliseid juhuseid võib pea igast koolist mingil ajaperioodil leida, aga kurb on selle juures see, et enamasti seda ei märgata. Mul oli samasuguse käitumisega klassivend, aga vastupidiselt loos juhtuvale, ei osanud/tahtnud keegi teda aidata ja asi lõppes kurvemalt.  

Mis mulle meeldis, oli see, et korraks oli sisse toodud ka esimese raamatu Anne-Mari, väga tore oli taaskord näha, kuhu tema elu siiani viinud on.

 „Saatmata kirjad“
Romantilise jutustuse "Saatmata kirjad" peategelane Miia juhib Tallinnas väikest tantsukooli ning kasvatab koos abikaasaga kahte last. Ootamatult saab naine teate, et on oma endise parima sõbra Simoni vanaemalt pärinud Pärnu-Jaagupis pool maja. Viisteist aastat tagasi tekkis noorte vahel ootamatu lõhe ja sellest ajast pole omavahel suheldud. Kuidas ootamatu uudis Miia elu muudab? Milliseid mälestusi ja tundeid äratab vana maja? Kuidas muudavad olevikku kirjad, mis minevikus jäid saatmata, kuid nüüd adressaadini jõuavad?

126 lehekülge
Nagu eelmises osas, sai ka kolmandas osa heita põgusa pilgu eelmises raamatus figureerinud tegelasele. See oli pisut ootamatu ja tegelikult üpris kena, sest see andis mingis mõttes lõpptulemi eelmise raamatu muretegelastele. Nüüd oli näha, et asjad on lahenema hakanud ja ühe loo lõpp muutus veelgi paremaks. Või on see hoopis mõne teise loo algus? Oleneb vist millise nurga alt vaadata.

Käesolev lugu „Saatmata kirjad“ ongi täpselt see, mida pealkiri lubab. Kaks noort inimest ei oska ennast õigesti väljendada ja nende eluteed viivad täiesti erinevatesse suundadesse. Nüüd, pea kaks aastakümmet hiljem, kohtuvad nad taas. Ma ei ole kindel, kuidas suhtuda raamatu lõpuosas toimuvasse, aga et see on vaid raamat, siis polegi eriti midagi öelda peale selle, et vähemalt said nad oma asjad selgeks räägitud? Vist.

See osa oli seni ilmunud kolmest osast kindlasti kõige romantilisem ja mulle tundub, et ka kõige ilusama kaanega. Kusjuures sarja kaanekujundusele tuleb üldse au anda, väga ilusad ja voolavad, sellised kaaned nagu ühtedel õigetel naistekatel olla võikski.

***

Kokkuvõtvalt võin öelda, et tegemist oli väga toredate eestimaisete ajaviiteromaanidega, mida on super mugav võtta kaasa randa, lennukisse, väikesele bussisõidule või kuhu iganes. Oma lihtsa ent romantilise sisuga pakuvad need lood head meelelahutust ja mahuvad tänu oma formaadile vaevata käekotti ära.


Heli kirjutab oma blogis, et sari peaks 2017. aastal ilmuma üle kuu ehk siis järgmist osa peaks saama lugeda juba käesoleval kuul!

08 juuni 2017

Cathy Cassidy "Ingveripräänik"

236 lehekülge
Kirjastus Varrak


Kas sa oled kunagi soovinud, et võiksid end täielikult muuta, olla populaarne, enesekindel, lahe? Täpselt seda Ginger teebki... või kas ikka teeb? Kui ta armub pehme viltkaabu ja saksofoniga veidrasse vaimustavasse poissi, ei kiida Gingeri parim sõbranna Shannon seda heaks – ja Ginger on korraga tõsiselt kahevahel.

„Ingveripräänik“ on noorteromaan hirmust, sõprusest ja valesse poissi armumisest. Ginger peab õppima enesesse uskuma, enne kui ta saab selgust selles, kes on tema tõelised sõbrad. Kas ta seltsib laheda ja kaalutleva Shannoniga – või riskib ja kuulab oma südant?

See on tegelikult juba 2009. aastal eesti keeles ilmunud, aga minu jaoks on see täiesti uus asi, isegi oma raamatukogus töötatud aja jooksul ei sattunud selline mulle raamat ette. Seega, kui minu kohaliku raamatukogu ees oli hiljuti väikene raamatutäika ja sellist eksemplari nägin, arvasin hetkeks, et tegemist on uue raamatuga, aga vot, ei olegi. Soetasin selle endale tagasihoidliku 50 sendi eest ja selle raha eest on raamatut enam kui küll.

Tegemist on vahva noortekaga, mis annab väikese õppetunni loo peategelasele ja lõpeb küllaltki hea noodiga. Ginger on värske kaheksandik, kes näeb välja julge, enesekindel ja lahe, aga oma sisemuses tunneb ta end ikka sellisena nagu ta (enda arvates) enne oli – haleda ja nõrgana. Sellega seoses on tal kahetised tunded, sest ta saab aru, et oma endise minaga oli ta rohkem sinapeal, aga praegune lahe mina meeldib talle samuti. Mida siis eelistada – kas olla lahe ja teha asju, mis talle tegelikult ei meeldi või tunnistada endale, et teistsugune olemine ei pea olema halb? Ma arvan, et iga lugeja teab juba raamatut kätte võttes kuidas ja mismoodi see lugu täpselt lõppeb, aga just teekond lõpplahenduseni on alati see, mis loeb ja seekordne teekond oli noortekale kohaselt lõbus ja meelelahutuslik. See tegelikult ongi, mis loeb.

See oli lihtne lugemine, mis läheb tõenäoliselt üsna pea meelest, aga käesolevasse hetke, tänasesse vihmasesse päeva sobis see valatult.

Lisamärkusena - see kaant kaunistav tikk-kontsade ja harali jalgadega naisterahvas tundub antud raamatu kaane jaoks kohatult naljakas...