03 juuli 2017

Heli Künnapas "Tähtajaline elu 1 ,2"


Tähtajaline elu 1
„Pool aastat tagasi olin ma selleks väga valmis. Jalutasin tihti Pirital, silmitsesin lahkuvaid laevu ja teadsin, et ühel päeval olen ma sellel laeval. Ja nüüd olingi. Teel Ameerikasse. Unistuste maale. Ei, mitte laevaga. Kõigepealt ikka laevaga Soome ja siis lennukiga Ameerikasse. Aastaks. Lapsehoidjaks. Pool aastat tagasi tundus see ainuvõimalik variant oma elu uuesti joonde saada... Või pigem oma elust välja saada. Sest mul eilu oli väljakannatamatu ja ma ei teadnud, kuidas kogu olukorda lahendada. Siis aga polnud mu elus Krisi. Nüüd on. Või oli? Sest mina lahkusin, aga tema jäi ning ma ei saa sinna midagi teha.”
Heli Künnapas´e kolmas noorsooromaan on esimene pool kaheosalisest teosest, mille peategelane Rebecca tegi õnnetu armastuse ja eneseotsingute tõttu otsuse minna aastaks Ameerikasse lapsehoidjaks. Suhted, võõras riigis hakkamasaamine, sõprus, reetmine – need on teemad, millega tal tuleb hakkama saada ning omad õppetunnid õppida. Kodumaale maha jäänud suhtekolnurk ei tee elu kuidagi lihtsamaks.

157 lk, heli kirjastus


Tähtajaline elu 2
"Aastaks kogu oma elu ümbervahetamine on ... vahetus! See on kogu elustiili vahetumine – riigi, keele, sõprade, vanemate, kodu ... kõige!Vahetusaasta ei ole aasta su elus. See on elu ühe aasta jooksul.See on kindlasti parim aasta su elus. Ja samal ajal kõige hullem su elus. See on kõik, mida sa sellest ootasid. Samal ajal pole see mitte midagi sellist, mida sa ootasid."
Kahekümneaastane Rebecca otsustas õnnetu armastuse ja eneseotsingute tõttu veeta aasta Ameerikas lapsehoidjana. See on tema seikluste teine osa, mille tegevus toimub Chicago lähedal asuvas väikelinnas.

208 lk, heli kirjastus

*** 

Koos "Mõni õhtu romantikat" raamatutega saatis Heli mulle ka oma "Tähtajalise elu" mõlemad osad. See oli väga meeldiv üllatus, tänan Heli!

Mõtlesin ühel kenal õhtul, et loeks õige midagi. Nii ammu pole jälle seda aega olnud, et lihtsalt istuks maha ja loeks, aga tol hetkel see aeg oli ja nõnda ma riiulilt virnast järgmise järge ootava raamatu võtsin. Ja selle prakitliselt kohe koos teise osaga alla neelasin. Ma ei liialda, kui ütlen, et raamatud läksid tohutult kiiresti.

„Tähtajalist elu“ oli ääretult lihtne ja mõnus lugeda, sest tunne oli selline nagu loeks kellegi isiklikku reisikirjet. Tegelikult, kui nüüd nii võtta, siis meenutas see mulle väga blogilugu. Ilmselt oleks päris blogis palju rohkem mittevajalikke detaile ja niisama udutamist, seetõttu tunduvad need raamatud justkui kompaktsed ja head kokkuvõtted ühest pikast blogist. Pole siis ime, et need nii põnevad olid, sest tihtipeale juhtub mul nii, et kui mõnda blogi ei külasta kuude viisi, siis hiljem on tundide viisi põnevat lugemist. Päris sarnane tunne tekkis neid raamatuid lugedes, heas mõttes loomulikult. Raske oli käest ära panna.

Raamat lõi päris hea pildi unistustemaa lapsehoidjaameti köögipoolest. Ma olen alati vaikivalt imetlenud neid inimesi, kes lihtsalt võtavad kätte ja lähevad täiesti võõrale maale midagi absoluutselt tundmatut tegema. Raamatu peategelane Rebecca elas hiljuti üle valusa lahkumineku ja reetmise oma parima sõbranna poolt, mis oligi ajendiks tema elumuudatusele. Ta on noor ja tema vanus kumab läbi terve raamatu, kuigi on ka hetki ja aegu, kus ta elutarkust jagab ja muidu asjalik on. Üldiselt tundub, et raamatus on väga hästi antud edasi Ameerikamaa eluolu ja au pairi ametiga kaasnevat jamamist. Ma pakun, et need on väga head raamatud inimesele, kes plaanib sama sammu ette võtta, sest raamatus tundub kõik nii ehe ja reaalne. Eks paljuski on see seotud ju sellega, et raamatute autor on ise sama teekonna läbinud – seda enam usun, et ta teab, millest kirjutab.  

Kaanekujundus on taaskord väga kena. Ma ei tea mis värk  mul nende kaantega on, aga mulle meeldib alati, kui raamatute kaaned on ilusad. Ausalt, ma olen nii pealikaudne inimene küll, et hindan tihtipeale raamatuid kaane järgi. Tean, et ei peaks, aga mis seal ika, juhtub.


Ilusad kaaned, head raamatud ja hea pealkiri raamatule. Mõtlesin lugemise aeg kusjuures mitu korda, et paremat pealkirja oleks raske panna, sest seda kõike see seiklus Rebeccale ju oligi – tähtajaline elu, kõige otsesemas mõttes. 

1 kommentaar:

  1. Aitäh lugemast! Siis on hästi, kui meeldis.
    Eks ta nii on jah, et isiklik kogemus tuli nende raamatute kirjutamisel kasuks :)

    VastaKustuta