307 lehekülge Tänapäeva kirjastus |
Silver ja Stiina on kaksikud, kelle
elu pöörab pea peale, kui nende pere kolib elama vanasse mõisasse. Lisaks
sellele, et vend ja õde peavad kohanema uue kooli ja vanemate lahkuminekuga,
hoolitsema arvutisõltlasest noorema venna eest ja taastama omavahelised
normaalsed suhted, tuleb neil harjuda öiste luupainajatega. Üha sagedamini
mõtlevad nad, et luupainajad võivad olla seotud mõisaga, kus nad elavad – seda
enam, et ümbruskonna elanikud räägivad mõisa kohta hirmulugusid või on hoopis
kidakeelsed …
„Vaevatud” on kirjastuse Tänapäev
ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2011. aasta noorsooromaanivõistluse üks
võidutöödest.
Mingil
kummalisel põhjusel ei ole ma varem Reeli Reinausi raamatuid lugenud, pole vist
lihtsalt kätte sattunud. Imelik, et ei ole, sest tuleb välja, et Reinaus
kirjutab väga hästi ja temaatika on ka täpselt selline, mis mulle üldiselt väga
hästi peale läheb.
Ma
ei loe tavaliselt autosõidu ajal raamatuid, aga seekord läks teisiti. Kui oli
aeg üks pikem sõit ette võtta, siis olin „sunnitud“ raamatu kaasa võtma, sest ei
tahtnud oodata lõpplahenduse teadasaamisega terve pika päeva ja öö. Veidi
antiklimaatiline see lõpp oli ja tunne jäi nagu vajaks see veel mõnda peatükki,
aga üldmuljet see minu jaoks ei rikkunud.
Mis
mind natukene naerma ajas, oli tõsiasi, et noored peategelased muudkui puudusid
koolist. Kui ma oleks 11. klassis nii palju puudunud, oleks päris korralik jama
tulnud, et puudumisi põhjendada. Põhimõtteliselt koosnes raamat kolmest elemendist - müstikast, suhetest ja noorte probleemidest. Kõik olemas, mis ühes korralikus noorteraamatus vaja - isegi paremini. Mulle meeldivad igasugused müstilised lood ja mul on rõõm näha, et Reinaus on oma loo meie enda rahvapärimuste, folkloori ja ajalooga põnevaks kruttinud. Alati polegi tulnukaid vaja nagu välja tuleb. Üldjoontes oli raamat ise väga lahe lugemine
ja üldse mitte selline nagu ootasin, sest kaane sisukirjeldus teeb loole
natukene liiga ja ootan veidi teistlaadi lugemist.
Olen kindel, et „Vaevatud“
ei ole kindlasti viimane Reinausi raamat, mida loen ja jään huviga ootama, mida
teised tema raamatud pakuvad. Loodan, et ükski teine raamat pole nii kohutava
kaanekujundusega, sest kui noortekal selline veidi eemalepeletavalt inetu
kaanekujundus on, siis jääb see paljudele lihtsalt märkamatuks (jep, kogemusest
räägin).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar