Reeli Reinaus "Vaevatud"

307 lehekülge
Tänapäeva kirjastus

Silver ja Stiina on kaksikud, kelle elu pöörab pea peale, kui nende pere kolib elama vanasse mõisasse. Lisaks sellele, et vend ja õde peavad kohanema uue kooli ja vanemate lahkuminekuga, hoolitsema arvutisõltlasest noorema venna eest ja taastama omavahelised normaalsed suhted, tuleb neil harjuda öiste luupainajatega. Üha sagedamini mõtlevad nad, et luupainajad võivad olla seotud mõisaga, kus nad elavad – seda enam, et ümbruskonna elanikud räägivad mõisa kohta hirmulugusid või on hoopis kidakeelsed …

„Vaevatud” on kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2011. aasta noorsooromaanivõistluse üks võidutöödest.

Mingil kummalisel põhjusel ei ole ma varem Reeli Reinausi raamatuid lugenud, pole vist lihtsalt kätte sattunud. Imelik, et ei ole, sest tuleb välja, et Reinaus kirjutab väga hästi ja temaatika on ka täpselt selline, mis mulle üldiselt väga hästi peale läheb.

Ma ei loe tavaliselt autosõidu ajal raamatuid, aga seekord läks teisiti. Kui oli aeg üks pikem sõit ette võtta, siis olin „sunnitud“ raamatu kaasa võtma, sest ei tahtnud oodata lõpplahenduse teadasaamisega terve pika päeva ja öö. Veidi antiklimaatiline see lõpp oli ja tunne jäi nagu vajaks see veel mõnda peatükki, aga üldmuljet see minu jaoks ei rikkunud.

Mis mind natukene naerma ajas, oli tõsiasi, et noored peategelased muudkui puudusid koolist. Kui ma oleks 11. klassis nii palju puudunud, oleks päris korralik jama tulnud, et puudumisi põhjendada. Põhimõtteliselt koosnes raamat kolmest elemendist - müstikast, suhetest ja noorte probleemidest. Kõik olemas, mis ühes korralikus noorteraamatus vaja - isegi paremini. Mulle meeldivad igasugused müstilised lood ja mul on rõõm näha, et Reinaus on oma loo meie enda rahvapärimuste, folkloori ja ajalooga põnevaks kruttinud. Alati polegi tulnukaid vaja nagu välja tuleb. Üldjoontes oli raamat ise väga lahe lugemine ja üldse mitte selline nagu ootasin, sest kaane sisukirjeldus teeb loole natukene liiga ja ootan veidi teistlaadi lugemist. 

Olen kindel, et „Vaevatud“ ei ole kindlasti viimane Reinausi raamat, mida loen ja jään huviga ootama, mida teised tema raamatud pakuvad. Loodan, et ükski teine raamat pole nii kohutava kaanekujundusega, sest kui noortekal selline veidi eemalepeletavalt inetu kaanekujundus on, siis jääb see paljudele lihtsalt märkamatuks (jep, kogemusest räägin).