12 september 2017

Kristin Cashore "Graceling"

471 lehekülge

Katsa has been able to kill a man with her bare hands since she was eight - she's a Graceling, one of the rare people in her land born with an extreme skill. As niece of the king, she should be able to live a life of privilege, but Graced as she is with killing, she is forced to work as the king's thug.
When she first meets Prince Po, Graced with combat skills, Katsa has no hint of how her life is about to change.
She never expects to become Po's friend.
She never expects to learn a new truth about her own Grace - or about a terrible secret that lies hidden far away.

Graceling Realm triloogia alustab „Gracelingi“ nimelise raamatuga, millele järgneb „Fire“ ja „Bitterblue“, mille tegevus leiab aset kaheksa aastat pärast esimese raamatu sündmusi. Kõik need raamatud on väidetavalt loetavad ka iseseisvalt, mille kohta ei oska ma kaasa rääkida, sest siiani olen lugenud vaid esimest osa, aga tõesti, sisukirjelduse järgi on teise osa peategelasteks täiesti teised inimesed. Kui see nii on, olen küllaltki rahul, sest minu jaoks ammendas esimese osa peategelaste, Katsa ja Po lugu end päris hästi.

See raamat  läks lenneldes, mille üle mul oli tõesti hea meel, sest mul on hetkel pooleli mitu raamatut, mis on küll toredad, kuid vajasin väikest vaheldust tõsisematest teemadest. „Graceling“ on täpselt selline lugu, mis mulle meeldib – rännakud, eneseavastamised, seiklused, müstika, maagilised elemendid, romantika (aga mitte armukolnurk!!), rahuldav lõpp ja kõik muu sellega kaasnev. Eriti meeldib mulle selle raamatu juures see, et seda on ÜKS, mitte seitse või viis või kaksteist. Olgu, sari siiski viitab mitmele raamatule, aga kui need on eraldiseisvad, siis ma erilist probleemi ei näe.

Katsa oli tore, arenes kenasti läbi raamatu ja mulle ei jäänud eriti silma ka seda igiomast tüütut suhtumist, kus peategelase võimeid arutult kiidetakase ja ülistatakse. Jah, seda oli, aga see kuulus Katsa loo juurde, seega polnud see häiriv. Po meeldis mulle samuti, kuigi ta ei jäänud eriti millegi erilisega silma. Kolmanda raamatu peategelane Bitterblue tegi oma debüüdi juba selles osas ja kuna tegemist oli samuti asjaliku tüdrukuga, jään igati ootama kolmandat osa.


Kokkuvõtvalt võin öelda, et oli tore väike lisalugemine, ilmselt loen kaks järgmist osa ka kohe ära, et siis täie pühendumusega taas oma tõsisemate raamatute juurde naasta.   

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar