26 november 2017

Josephine Angelini "Starcrossed"


487 lehekülge
Helen Hamilton has spent her entire sixteen years trying to hide how different she is - no easy task on an island as small and sheltered as Nantucket. And it's getting harder. Nightmares of a desperate desert journey have Helen waking parched, only to find her sheets damaged by dirt and dust. At school she's haunted by hallucinations of three women weeping tears of blood... and when Helen first crosses paths with Lucas Delos, she has no way of knowing they're destined to play the leading roles in a tragedy the Fates insist on repeating throughout history.

As Helen unlocks the secrets of her ancestry, she realizes that some myths are more than just legend. But even demigod powers might not be enough to defy the forces that are both drawing her and Lucas together - and trying to tear them apart.

Otsisin tükk aega sellist sarja, mis jälle kiiresti ja kergesti loetav oleks - minu õnneks just sellise leidsin. Vähemalt esimese osa põhjal tundub küll, et panin täppi.

Starcrossed on termin, mis kaudses tõlkes peaks tähendama kahte poolt, mis kunagi ei saa koos olla, aga väga tahaksid. Ma ei oska seda paremini selgitada, aga raamatut lugedes saab igaüks sellest isegi aru ja raamatule on see igatahes täiuslik pealkiri.

Lugu meenutas mulle pidevalt jällegi Videviku saagat, aga seda teevad paljud sama žanri raamatud, nii et selleski pole midagi uudset. Eks kuskil paratamatult ikka hakkab midagi ennast kordama.

See on täpselt selline raamat, mida ei saa käest ära panna, kui sellesse ükskord liialt süvened. Ehk siis tüüpiline noortekas? Enamik hästi kirjutatud noortekaid on sellised, mida on raske käest ära panna, või siis pole kah, aga nii mulle igatahes viimasel ajal kogu aeg tundub. Ilmselt seepärast leiangi end kogu aeg nende juurde tagasi minemas, mis sest, et maailmas on ometi nii palju tõsis(ema)t kirjandust, mida tegelikult ju ka lugeda võiks. Küllap igale asjale on oma aeg.

Raamatus on tegemist täiesti klassikaliste pooljumaluse sarnaste tegelastega (otseselt), kes on ülikaunid, kiired, vastupandamatud ja tugevad. Peategelaste õnn on loomulikult olla ülimalt kaunis ja otseloomulikud on nad kokku loodud, kui mitte poleks seda asja, et nad teineteist vaikselt vihkavad ja ära tappa ihkavad. Väiksed takistused teel, muud ei midagi.

Igatahes jäi lugu pooleli sellise koha pealt, mis mind otseselt kohe edasi lugema ei tõmba, aga kuna mul on järgmised kaks osa juba lugeris ootamas, siis annan heaga minna.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar