19 november 2017

Julie Buxbaum "Ütle mulle kolme asja"

290 lehekülge
Päikese Kirjastus
Mis siis, kui inimene, keda vajad kõige rohkem, on keegi, keda sa pole veel kohanud?

Jessiega on kõik valesti. Vähemalt nii tundub talle esimesel nädalal uues heidutavas Los Angelese Wood Valley erakoolis. Tema ema surmast on möödunud vaevalt kaks aastat, ning kuna tema isa abiellus naisega, kellega kohtus internetis, pidi Jessie kolima riigi teise otsa.
Just siis, kui ta mõtleb kimada tagasi Chicagosse, saabub talle e-kiri kelleltki, kes nimetab end Keegi/Eikeegiks ja kes pakub talle abi Wood Valley keskkooli pöörasustes navigeerimisel. Kas see on pettus? Lõks?
Pimedas usus – või täielikus meeleheites – hakkab Jessie KE-le lootma ja KE-st saab kiiresti tema eluliin ja lähim liitlane. Muidugi tahab Jessie KE-ga näost-näkku kohtuda. Aga võib-olla on mõned mõistatused parem lahendamata jätta?

Mina: Ütle mulle kolm asja, mida ma sinust ei tea. Tead küll, peale su nime ja kõige muu.
KE: okei. (1) ma teen superänksat sooja juustusaia. (2) aasta tagasi olin ma täiesti teine inimene. (3) … ma ei tea. jätaks selle äkki enda teada.
Mina: Kuule! Sa jätad kõik enda teada.
KE: (3) sa meeldid mulle.
Mina: (3) Sa meeldid mulle ka.

See vaimukas, romantiline ja südamlik kaasaegne noorteromaan sobib täiuslikult Rainbow Rowelli, Jennifer Niveni ja E. Lockharti lugejatele.

Ma tean, et kõik alustavad selle raamatu arvustamist sedasi, et loetlevad kolm põhjust miks see raamat neile meeldis või ei meeldinud ja kuigi ma tahaks hullult originaalne olla ja sellele kõigele käega lüüa, siis ma pean olema täiesti ebaoriginaalne ning loetlema kolm põhjust miks see mulle meeldis. Sorry.

1. See oli lihtsalt armas lugemine
2. Moodne. Ma polegi vist päris sellist raamatut lugenud, mis nii moodne oleks (kõneviis, käitumine ja kõik see meenutab mu noori sugulasi, kes praegu täpselt samas eas on. Jessake, tunnen ennast järsku nii vanana...)
3. Lihtne lugemine, aga väga kaasahaarv, mis teeb sellest küllaltki unustamatu noorteka, lisaboonuseks on ju ikkagi müstikaelement - kes on KE?

Asi, mis on veider, või mis oleks tundunud üliveider ajal, kui mina olin sama vana nagu need raamatutegelased, on see, et nad kogu aeg rõhutavad, kui üüratult veidrad nad on. Nii muuseas, umbes nagu see oleks viimane popp asi maailmas.
„Mulle meeldib *see* asi, hehe, ma tean, olen täiega veider.“
Eip. Ausalt. Ainus asi mis on pääääriselt veider, on see, et kõik nii hirmsasti tahavad veidrad olla. Nagu see hipstermaania või tõsiasi, et nohikud on praegu moes. Muidugi mitte päris nohikud, nemad võivad ikka omaette kuskil klassi tagaosas olla, eks? Sarkasm, lihtalt mainin.

Raamat oli tore ja läks väga kiiresti. Muidugi oli teisimeea meeleheidet palju ja sellist mõttetut mis-oleks-kui ja tahan-ei-taha-tahan unistamist, aga see käib tegelikult kõik pubekas olemise juurde nii, et las see siis pealegi olla. Kuigi ma ei taha kõlada nagu katkine plaadimasin, siis lõpp oli teada, eksole? Umbes esimest korrast, kui seda... tüüpi nimeliselt mainiti. Eks?

Huvitav on see, et sedapuhku mind isegi ei häirinud see peategelase ülim halin teemal: Mina olen nii tavaline (ja paks) siin Kenide ja Barbiede vahel, kuigi tavaliselt sellised asjad hakkavad mind raamatus üsna ruttu häirima. Seekord vast muigasin korra või paar, aga tundub, et see on tegelikult vist selline hästi tähtis osa noortekate juures – jätta mulje, et peategelane võiks igaüks meist olla, isegi kui ta täiesti tavaline hall hiireke on (mida ta tegelikult ei ole, sest ta on alati low key kaunitar, kes ise ei tea, et ta on kaunitar). Võin aualt öelda, et jah, seekord see ei häirinud või siis olen sellega juba lihtsalt ära harjunud – kui ta peab olema see kohustuslik element igas noortekas, las ta siis olla.

Arvan, et see on hästi tore lugemine noortele ja kui aus olla, siis olen isegi nukker, et sedapuhku raamatukogu raamatut laenasin ega saa seda enda raamaturiiulisse pista (mitte, et mu riiulid kurdaksid).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar