25 november 2017

Louise O'Neill "Igavesti vaid sinu"


352 lehekülge
Kirjastus Varrak 

Ole tubli. Ole ilus. Ole väljavalitu. Maailmas, kus tüdrukuid enam loomulikul teel ei sünni, aretatakse naisi spetsiaalsetes koolides. Kinnisest süsteemist pääsevad neiud alles siis, kui nad on välismaailma jaoks küpsed. Eriliste käitumisreeglite ja hindamiskriteeriumide põhjal edetabeli tippu jõudnud koolilõpetajatest saavad „kaaslased“ – meeste väljavalitud, kellel lubatakse elu viljaka perioodi jooksul teenida abikaasat ja sünnitada poegi. Ülejäänute tulevik on sünge – nemad peavad leppima konkubiini- või õpetajarolliga. Freida ja Isabel on parimad sõbrannad, kes usuvad, et neistki saavad mõne mehe kaaslased – nad on alati olnud oma aastakäigu parimate seas. Aga kui viimasel kooliaastal pinge aina kasvab, juhtub Isabeliga midagi mõeldamatut ja ta hakkab kaalus juurde võtma ... Päästa pole enam midagi, sest juba saabuvad innukad noormehed kooli pruuti valima. Freida peab võitlema oma tuleviku eest, kuid ainus viis seda teha on reeta oma tõeline sõber ja ainuke inimene, keda ta kunagi on armastanud.

Sedapuhku hoiatan ette, et arvustusest võib leida SPOILEREID.

Tegemist on utoopilise romaaniga, mis keskendub ühele kindlale tütarlapsele nimega freida. Jep, nimi just nimelt väikese tähega, sest naised on selles ühiskonnas niivõrd tähtsusetud, et nende nimed ei pea algama suure tähega - see au jäägu meestele.

Kui see tundub halb, siis oodake vaid. Naised ei kuulu ühiskonda täisväärtuslike liikmetena, neid aretatakse (ei, nad ei sünni loomulikult, see au kuulub taaskord vaid meestele) teatud täiuslike standardite järgi vaid mõnikümmend isendit aastas. Täpsemini siis kolmkümmend, sest Pärijaid on kümme ja noh, neil peab ometi ju valikut olema. Kõik naised, keda kutsutakse eevadeks, elavad ja õpivad kuni 16. eluaastani, kuidas olla täiuslik kaaslane oma meestele. Konkurents on tihe, sest valituks osutub vaid kümme kõige täiuslikumat eevat, ülejäänud lähevad üldjuhul konkubiinideks. Kõlab ju hästi? Ei, läheb hullemaks.

Neidude omavaheline suhtlus on kohutav. Neid on õpetatud elama vastavate standardite järgi ja kõik, kes sellest õige pisut erinevad, tehakse maatasa. Sõna otseses mõttes. Näiteks on neil sellised toredad tunnid, kus pannakse kaks eevat klaaskarpi, kus siis ülejäänud tütarlapsed nende kohta inetusi ütlema peavad. See peaks olema nii-öelda aus tagasiside nende välimuse kohta ja tänu sellele peaksid kastis olevad eevad end parandama. Kõlab motiveerivalt küll.

Mulle ei meeldinud selles raamatus mitte ükski tegelane, isegi mitte freida. Meeldimine polegi loomulikult autori eesmärk, pigem on eesmärgiks tõmmata tähelepanu juba praegu meie ühiskonnas valitsevatele murekohtadele, mida meedia ja utoopilise looga, aga tegelikult oleme juba ammuilma ühe jalaga samas olukorras.

Ma pole varem mitte üheski teise raamatu läbi kogenud nii palju enesehalvustamist, viha, õelust, salakavalust, idoliseerimist ja survet. See on k-ooo-ohutav raamat ja ma ei suudaks seda mitte kunagi enam teist korda läbi lugeda. Soovitan seda soojalt, aga olge ette hoiatatud, et kerge lugemine see pole, kuigi kirjutatud on see lihtsas keeles.

Üldjuhul loen raamatuid kiiresti seetõttu, et need on põnevad ja ma tahan teada, kuidas need lõppevad. Seekord üritasin asjaga kiiresti ühele poole sellepärast, et ma ei kannatanud seda üle kahe päeva seedida. See ei ole kahtlemata öökapiraamat, mida aeg-ajalt peatüki kaupa lugeda, nii venib see kogemus ikka talumatult pikaks. Lõpp ei aita meeldivale kogemusele kindlasti kaasa, ma ei osanud seda sugugi oodata.

Ehk andsin raamatust veidi liiga palju ära, aga loodan, et see pigem meelitab kõiki lugema, sest ausalt, selles loos on nii palju tahke, et pea võimatu on tagantjärele kõike isegi hoomata. Tunnistan ausalt, et jupp aega pole ükski raamat minus nõnda vastakaid emotsioone tekitanud nagu "Igavesti vaid sinu", aga raamat on tõesti lugemist väärt.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar