05 detsember 2017

Amy Ewing "The Jewel"

368 lehekülge
Walker Books Ltd
The Jewel means wealth. The Jewel means beauty. The Jewel means royalty. But for girls like Violet, the Jewel means servitude. Not just any kind of servitude. Violet, born and raised in the Marsh, has been trained as a surrogate for the royalty—because in the Jewel the only thing more important than opulence is offspring.

Purchased at the surrogacy auction by the Duchess of the Lake and greeted with a slap to the face, Violet (now known only as #197) quickly learns of the brutal truths that lie beneath the Jewel’s glittering facade: the cruelty, backstabbing, and hidden violence that have become the royal way of life.

Violet must accept the ugly realities of her existence... and try to stay alive. But then a forbidden romance erupts between Violet and a handsome gentleman hired as a companion to the Duchess’s petulant niece. Though his presence makes life in the Jewel a bit brighter, the consequences of their illicit relationship will cost them both more than they bargained for.

Leidsin selle sarja kaks esimest raamatut Apollost soodukaga ja kuna need on mulle varemgi Goodreadsis silma jäänud, siis ostsin kohe ära. Arvustused kogu sarja kohta on täiesti seinast seina, mõni jumaldab neid, teised ei suuda otsustada, kas peaga vastu seina jooksmine oleks ehk produktiivsem ajaveetmise meetod olnud. Mina otseselt peaga vastu seina ei jookseks, aga päris jumaldama ka ei hakkaks, mis siin ikka sellisest lihtsast ja tüüpilisest tulevikuühiskonna romaanist siis ikka oodata.

Juba raamatu sisukirjeldus annab päris hea ülevaate, mis tüüpi raamat see on. Selles osas mul mingeid ettekujutlusi ei olnud, et oo, kus ma nüüd ootan mingit elumuutvat filosoofilist teost. Täpselt seda, mida ootasin, seda tegelikult ka sain.

Esimene osa sarjast keskendub suures osas Violeti eneseleidmisele. Ta ei tea täpselt, mida ta muuta tahaks, aga ta teab, et see elu pole kindlasti see, mida ta elada tahaks. Raamatu tagakaanel välja reklaamitud Ash saabus umbes alles... natukene enne 200. lehekülge? Muudkui ootasin ja ootasin ja kui ta lõpuks tuli, oli see veidikene antiklimaatiline. Võib-olla see kahesaja lehekülje pikkune algus oli lihtsalt selline, et võttis hoogu natukene maha, aga noh, Ash igatahes polnud üldse see, keda ma ootasin.

Esimese osa järel Ash mulle meeldima ei hakanud, aga see peaks olema mingis mõttes kohustuslik, et peategelase väljavalitu hakkab lugejale meeldima. Teadagi, sest peategelase armastatule tuleb ju ikka sama hoogsalt kaasa elada nagu kangelannale endalegi, aga ma lihtsalt ei saa, ta oli nii ebasümpaatne. Tal on traagiline elulugu ja kõik see kohustuslik element olemas, mis peaks justkui panema lugeja alle kaasa tundma ja meeldima, aga ta tundub nii eemaleolev ja igav. Ma ei tea, äkki on asi selles, et kui ta kuskil suvalises kohas lõpuks raamatusse ilmus, siis hakkas kogu see romantiline värk liiga kiiresti arenema ja puudu jäi sellest müstilisusest, kuigi olen kindel, et ta lihtsalt ongi minu jaoks ebasümpaatne. Ehk teises osas hakkab ta meeldima?

Vot, aga Lucien avaldas küll muljet. temast tahaks rohkem teada ja kogu see Lady-in-waiting teema tundub päris huvitav.


Esimest korda tunnen siiski, et isegi kui need fantaasiaromaanid on kõik puha fantaasia, siis mingis mõttes on kõike kohati nagu liiga palju. Aga ma siiski veel ei kurdaks, endiselt ei ole veel tüdinud ja ootan huviga, mida "The Lone City" triloogiana pakub.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar