01 detsember 2017

Emily France "Sinu jäljed"

240 lehekülge
Päikese Kirjastus
Kuueteistaastase Riley Strouti ema suri kaks aastat tagasi ja tema kaotusega leppimine on sõltunud Riley leinarühma kaaslastest, kellest on saanud tema parimad sõbrad ja pereliikmed. Ka Jay, Kate ja Noah on kaotanud kalli inimese ja mõistavad Riley hingevalu. Hoolimata erimeelsustest hoiavad sõbrad kokku ja on teineteisele toeks, neid ühendab tragöödia, mida vaid nemad mõista suudavad.

Kui Riley märkab toidukaupade poes oma ema, kardab ta, et selles on süüdi traumajärgne stress, kuni Jay ja Kate kogevad sama – ka nemad näevad oma surnud lähedasi. Noah on neljast ainus, kes ühtegi vaimu ei näe. Ta hakkab teistest eemalduma, muutub skeptiliseks ja salalikuks, kuni kaob jäljetult.
Riley kardab kõige hullemat. Asunud kolmekesi oma haihtunud sõpra otsima, avastavad nad midagi veidrat. Kogu asja keskmes näib olevat üks sajanditevanune rist – ese, mis võib sisaldada vihjeid hauataguse elu kohta. Ja otsides seda, kes on kadunud, avastavad nad varjatud tõe nende kohta, keda leinavad.

Ma vist ei lugenud esiti seda raamatu tagakaanel olevat teksti liiga põhjalikult ja arvasin, et see on tavaline leinaga tegelev romaan. Tuleb välja, et nii see päris ei ole - lein on, tavaline see ei ole. Hoopiski päris paranormaalne on.

Mulle meeldis raamatu käsitlus, aga väga ilmne on see, et tegemist on väga kindlale vanusegrupile suunatud teosega (mis ei tule üllatusena, žanr on siiski ju noorteromaan). Minu jaoks oli seda veidi igav lugeda, kuigi olen järjepidev noortekate lugeja ja armastan kvaliteetseid lasteraamatuid. Milleks siis igav? Tegelikult usun, et tegemist on siinkohal peaaegu täielikult minu kindla isikliku eelistusega, sest enamus kirjandust, mille kätte võtan, on ühel või teisel moel paranormaalne ja sellisel lihtsamal lool ongi minu jaoks raskem meele järgi olla. Seega ei tasuks sedapuhku kindlasti minu eelistuste põhjal järeldusi teha (tegelikult ei tasuks seda kunagi teha).

Loos meeldis mulle vast kõige rohkem idee sellest, kuidas vaimud teisele poole (kus iganes see siis ka poleks) üle lähevad. See on kontseptsioon, millega puutun kokku täiesti esmakordselt ja oleks üsna huvitav olnud näha, kuhu mõnes veidi keerulisemas raamatus antud olukord viinud oleks.


Noorteka kohta igati viis pluss lugemine, eeldan, et parim vanusegrupp raamatu jaoks oleks 14-17.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar