29 jaanuar 2018

Victoria Aveyard "Kuninga kong"

566 lehekülge
Pikoprint 

Hakkasin seda raamatut lugema kindla teadmisega, et mäletan raudselt, mis eelmises osas juhtus. Põhiasjad olid paigas – mäletasin seda, et Maven võttis Mare vangi ja Mare venna surma. Kõik muu.. tuleb välja, et täiesti tühi auk. Kui raamatus järsku keegi Cameron ilmus, kelle olemasolust polnud mul mitte ainsatki mälunatukestki, otsustasin teha väikse googeldamise tuuri ja viisin ennast õige pisut järje peale. Sellest piisas küll, et raamat kenasti läbi saada, aga pean kahjuks tõdema, et seda ühendust teiste raamatute vahel ei tekkinud. Mäletan suurepäraselt, et mulle tohutult need eelmised osad on meeldinud, aga ma lihtsalt enam ei mäleta miks või mis värk nende kõikide tegelastega siis täpselt oli.

Kahju tegelikult, et mu mälu eelmiste osade suhtes nii kehv on, aga loodan, et kunagi õnnestub mul see sari täiesti algusest kuni päris lõpuni uuesti läbi lugeda. Tegelikult ongi veel vaid üks osa minna, aga sedagi peab tükk aega ootama. Ilmub see alles maikuus sellel aastal ja kaua see tõlkimine veel aega võib võtta… Olen üsna kindel, et selleks ajaks on mul ka “Kuninga kong” meelest pühitud.

Raamat ise oli hästi kirjutatud, tegevus toimus läbi kolme inimese silmade – Mare, Cameron ja Evangeline. Cameroniga on selline värk, et kuna ma teda eelmisest raamatust hästi ei mäleta, siis pidin kõvasti ajusid ragistama ja meenutama miks ta oluline oli.  Päris meelde ei tulnudki. Küll aga meenus mulle keset lugemist, et eelmistes osades pidasin Maret üsna halvaks “kangelaseks”, ta oli pirtsakas, ennasttäis ja igav, aga selles raamatus andis vangistus tema tegelaskujule natukene tahke juurde. Maven ja Cal on hoopis teisest terast, selles raamatus sai natukene rohkem Maveni kohta teada ja ma ei ole kindel, kas need teadmised pigem lunastavad teda ja tema käitumist või just annavad mõista, et ta tajub väga hästi oma valikute tagajärgi ja tema halastust ootama jääda on üsna loll idee. Cal oli ikka nagu käpiknukk ja tema otsus mind ei üllatanud, küll aga üllatas Mare suhtumine. Just tänu sellele lõpule on väga hästi aru saada, kui palju on Mare arenenud ja kasvanud selles osas. Ootan tõeliselt suure huviga, mida raamatu viimane osa toob, praeguse seisu juures ei oska ma enam midagi loota/tahta/uskuda.

Ma pole ammu mingeid raamatuosasid tsiteerinud ja ausalt öeldes ei plaaninud ka seekord, sestap pole mul raamatu lehekülge juurde anda, aga see on kuidagi liiga ilus ja kurb, et mitte jagada:
“Seista inimese ees, kes on sulle kogu maailm. Ja kuulda, et sinust ei piisa. Sind ei valitud. Oled vaid vari inimese jaoks, kes on sinu päike.”

Muide, mis mulle nende raamatute kaante puhul meeldib, on see, et näha on, kuidas sisu ja kaanepilt kogu aeg aina enam vastavusse lähevad ja aina tumedamaks muutuvad. Vaatasin, et viimane kaas on peaaegu must, päris lahe kontseptsioon ja ennustab ilmselt seda, et viimane osa ongi kõige süngem (arvata oli). 

Andy Weir "Artemis"

Jazz Bashara is a criminal.
Well, sort of. Life on Artemis, the first and only city on the moon, is tough if you're not a rich tourist or an eccentric billionaire. So smuggling in the occasional harmless bit of contraband barely counts, right? Not when you've got debts to pay and your job as a porter barely covers the rent.
Everything changes when Jazz sees the chance to commit the perfect crime, with a reward too lucrative to turn down. But pulling off the impossible is just the start of her problems, as she learns that she's stepped square into a conspiracy for control of Artemis itself—and that now, her only chance at survival lies in a gambit even riskier than the first.

Kuna kuulasin “The Martian” audioraamatut, siis mõtlesin, et kuulan sama autori teist romaani samamoodi audioraamatuna. Hea oligi vist, sest pealelugeja Rosario Dawson tegi seda suurepäraselt ja kuulamine oli väga nauditav. Raamat ise minu jaoks alguses veidi venis. Võin öelda täpselt, et alles siis, kui kuulamine oli jõudnud 44% peale, tundsin, et asi hakkab nüüd vähe põnevamaks minema. Sealt edasi kuni lõpuni oligi tegelikult katkematult väga huvitav ehk siis suurem osa raamatust oli siiski „käest raske ära panna“ põnev. 

Mis puutub Jazz Basharasse, siis mulle tundub, et Weir võiks jääda meespeaosaliste kirjutamise juurde. Selles suhtes polnud midagi hullu, täitsa okei, aga mul oli kogu aeg selline tunne, et kuulan „Marslase“ Marki mõtteid. Nad olid nagu üks inimene erinevas kehas (ja raamatus). Lihtsalt... veider. Feministide jaoks võib see raamat ilmselt kohati päris keeruline lugeda olla, sest Weir ei kujuta vast ettegi, et naised pole päriselt ka sellise mõtteviisiga. Eks leidub kindlasti ka selliseid, aga enamus naised ei mõtle mingeid nibuasju ja sõna „imema“ ei tekita enamasti mingeid vasakpoolseid mõtteid. Selles osas pani Weir minu arvates veidi mööda, aga seda polnud õnneks liiga palju (ent piisavalt, et seda märgata), aga need kohad, mis pidid ilmselt naljakana mõjuma, tundusid lihtsalt vahepeal ääretult kummalised.

Mida Weir teha oskab, on kirjutada ja kirjutada ja kirjutada ja kirjutada. Põnevatest asjadest. Loomulikult ma ei tea, kas elu kuul oleks selline nagu ta kirjutas, aga tema fanaatsia osas oli see igatahes päris lahe. Ma tegelikult loeksin selle raamatu teist osa ka, kui selline asi ilmuma peaks. Paraku minu teada autoril sellist ideed, et järg teha, ei ole. Iseenesest on see hea ka, alati polegi järge vaja, aga praegusel juhul meeldiks see küll.

20 jaanuar 2018

Mindy Mejia "Hattie Hoffmani viimane vaatus"

336 lehekülge
Päikese Kirjastus

Keegi ei tea, kes ta tegelikult on…
Hattie Hoffman on kogu oma elu rolle mänginud: eeskujulik õpilane, eeskujulik tütar, eeskujulik kodanik. Aga Hattie tahab midagi enamat, midagi suuremat ja, nagu lõpuks selgub, midagi väga ohtlikku. Kui Hattie julmalt surnuks pussitatakse, rebib tragöödia tema väikese kokkuhoidva kodulinna ribadeks.

Peagi saab selgeks, et Hattiel oli vägagi kompromiteeriv salasuhe. Tekib küsimus, kes veel sellest teadis? Ja kui kaugele oleksid nad valmis minema, et suhtele lõpp teha? Hattie poiss näib tema surma tõttu lausa hullunud, aga võib-olla oli ta Hattiesse nii sügavalt armunud, et tüdruk oli muutunud tema jaoks kinnisideeks? Või sattus Hattie oma impulsiivse ja uljaspäise iseloomu tõttu lihtsalt valel ajal valesse kohta, mis viis lõpuks tema vägivaldse surmani kellegi võõra käe läbi?

Käänakuid ja ootamatuid pöördeid täis „Hattie Hoffmani viimane vaatus” taastab lugeja silme ees viimase aasta ohtlikult kütkestava noore naise elus, mille jooksul kerkivad pinnale väikelinna hämaraimad saladused… ning neiu ise liigub surmale üha lähemale.

“Hattie Hoffmani viimast vaatust” oli väga lihtne end lugema unustada (jep, hilinesin vist elus umbes teist korda, sest ei märganud kella jälgida). Ilmselgelt oskab Mindy Mejia psühholoogilist põnevikku kaasahaaravalt kirjutada, aga võrrelda seda Gillian Flynni ebareaalselt sünge “Kadunud” raamatuga.. no ma ei tea. Need on ikka kaks täiesti isevärki raamatut. Ma ütleks, et “Kadunud” on ikka omaette klass ning ehkki Hattie lugu on samavõrra põnev, ei ole ta kindlasti mitte nii sünge, salapärane ja ettearvamatu, kui eelmainitud Flynni teos. Nii et jätaks selle vahele, kus neid kahte võrdlen nagu paljudes arvustustes seda tehtud on, sest minu jaoks puudub nende vahel võrdusmärk (kuigi olen aus- see nii öelda võrdlemine mind just seda raamatut lugema panigi).

Lugu ise oli väga põnev, kuigi mul on alati probleeme nende kuupäevade jälgimisega. Nimelt olid ka selles raamatus sündmused esitatud erinevatel perioodidel ja erinevate inimeste poolt. Õnneks jooksid seekord kuupäevad väga loogiliselt ja isegi minusuguse praegu uimasemavõitu mõistuse jaoks oli see kõik hoomatav. Raamat toimub läbi kolme inimese silmade – šeriff, kooliõpetaja ja Hattie ise. Vahel on nii, et üks või teine osaline on igav. Konkreetselt lihtsalt igav. Loed küll, sest ilmselgelt on sellel tegelasel mingi oluline roll loos, kui tema silmade läbi peab kirjutama, aga no niiiiiii igav võib see teinekord olla. Seekord seda muret ei olnud, absoluutselt kõik peatükid olid ühtemoodi põnevad ja üsna raske oli leida seda punkti, kus peaks magama minema, sest sellist vähem huvitavamat hetke ei tekkinudki.

Hattie pidavat olema (arvustustele tuginedes) meistermanipulaator ja kõiki oma sõrme ümber keerama, aga mina sellest aru ei saanud. Võib-olla olen lihtsalt selline lihtne inimene, aga mulle tundus ta täiesti keskmine isekas pubekas, muud ei midagi. Ma ei saa nõustuda ka raamatu lõpus oleva šerifi väljaütlemisega SPOILER ALGAB, kus ta ütleb, et Hattie tappis tegelikult ennast oma käitumisega ise. Veidi tobe asi, mida öelda mingi puberteedi kohta, sest sedasama võiks umbes iga viienda teismelise kohta öelda (hormoonid on hullud asjad) ja siis õlgu kehitada, et “ah, ise oli ju süüdi, ta lausa noris, et ta ära tapetaks” SPOILER LÕPEB.

Igatahes oli tegemist väga kaasahaarva ja põneva looga, kuigi selles puudus täielikult see, mida ma teiste arvustusi lugedes lootsin kohata. No ei olnud seda, ma ei saa eriti aru, kus see hirmus manipuleerimine ja šokki tekitav käitumine end peitis, aga hea küll, põnev lugu sellegipoolest. Tunduvalt mahedam lugemine, kui skandinaavialikud krimkad või päriselt psühholoogilised põnevikud.

NB! Olen nüüd ka värskelt instagramis (kasutaja- raagimeraamatutest).

11 jaanuar 2018

Megan Whalen Turner "Kuninganna Varas I: Varas"

230 lehekülge
Kirjastus Fantaasia
Vana-Kreekast inspireeritud fantaasiamaailma ähvardab sõda, millest pääsemiseks oleks vaja kolme kuningriigi liitu – mida aga nende liidrid pole eriti valmis sõlmima. Maag, kuninga nõuandja, usub teadvat iidse aarde peidupaika, mis oleks abiks liidu sõlmimisel. Selle kättesaamiseks vajab ta osavat varast ja ta valib vangimõistetud varaste hulgast Geni. Sarja „Kuninganna Varas“ romaanid on täis poliitilisi mahhinatsioone ja intriige, võidetud ja kaotatud lahinguid, ohtlikke reise, jumalikke sekkumisi, võimu, kirge, kättemaksu ja reetmist. Need on saanud paljusid auhindu, nende hulgas Los Angeles Times Book Prize, Newbery Honor, Mythopoeic Fantasy Award jt.

Selle raamatu võtsin ainult seetõttu kätte, et lugeda teist osa. Nimelt juba ammuilma olen kuulnud, et esimene raamat on “meh”, aga teine raamat on “vau”. Jaa, esimene raamat oli “meh” küll, aga kuna läksin selle emotsiooniga juba sisse, siis olin kokkuvõttes tegelikult isegi positiivselt üllatunud. Eeldasin midagi veel igavamat, aga pidin rõõmustama, polnudki liiga igav.

Teema on minu jaoks juba küllaltki koduseks saanud, sest Vana-Kreeka jumalate ja eeposte kohta sai eelmisel aastal päris mitu korda loetud. Seekordne lugemine oli selgem ja lasteraamatulikum (kui nii öelda saab), mis ilmselt ongi selle raamatu puhul see miski, mis kõigile ei meeldi. Raamat ongi üles ehitatud nagu lasteraamat, kuigi ta vist peaks rohkem noortekas olema? Pead pakule panna ei saa, aga mulle tundub küll nii.

Loos pidi ilmselt olema puänt, mis mitte kuidagi seda olla ei saanud, sest põhimõtteliselt saab esimesest lehest aru, mis see olema peaks. Tegelikult saab sellest isegi raamatu pealkirja lugedes aru. Selles suhtes oli kummaline näha, et sellest nii kandev roll raamatu jooksul sai. Arvustusi lugedes on näha, et põhimõtteliselt mitte keegi pole loo “pöördest” üllatunud, aga ehk see siis polnudki autori eesmärk, mine tea.  

Selle raamatu puhul tajusin selgelt, et mõnda raamatut oleks parem pigem originaalkeeles lugeda. Mitte, et tõlkija oleks halba tööd teinud, vaid lihtsalt mina ise vist loen viimasel ajal liiga palju ingliskeelseid raamatuid ja tunnen end neid lugedes vahest ehk kodusemalt. Mõned eestikeelsed laused kõlasid nii puiselt ja võõralt, samas pannes need inglise keelde, oleks asi palju suupärasem. Aga see mind ei heiduta, mul on sarja teine osa juba raamatukogus bronnitud ja jään seda paljukiidetud teise osa šarmi ootama. Loodan vaid, et sellega ei lähe nii nagu esimsega (et ootan rohkem, aga saan vähem ja vastupidi).

03 jaanuar 2018

Robert J. Crane "Alone", "Untouched", "Soulless" - The Girl in the Box Series

E-raamatu väljalase kokku 502 lehekülge.
Alone
Sienna Nealon was a 17 year-old girl who had been held prisoner in her own house by her mother for twelve years. Then one day her mother vanished, and Sienna woke up to find two strange men in her home. On the run, unsure of who to turn to and discovering she possesses mysterious powers, Sienna finds herself pursued by a shadowy agency known as the Directorate and hunted by a vicious, bloodthirsty psychopath named Wolfe, each of which is determined to capture her for their own purposes...

Untouched
Still haunted by her last encounter with Wolfe and searching for her mother, Sienna Nealon must put aside her personal struggles when a new threat emerges – Aleksandr Gavrikov, a metahuman so powerful, he could destroy entire cities – and he's focused on bringing the Directorate to its knees.

Soulless
After six months of intense training with the Directorate, Sienna Nealon finds herself on her first assignment - tracking a dangerous meta across the upper midwest. With Scott Byerly and Kat Forrest at her side, she'll face new enemies and receive help from unlikely allies as she stumbles across the truth behind the shadowy organization known only as Omega.

Need raamatud leidsin täiesti suvaliselt surfates ringi Google Play poes. Kolm raamatut oli pakis ja täiesti tasuta, laadisin alla, et väike tutvustav lugemine teha ja enne ei lõpetanudki, kui esimene loetud oli. Kirjutatud olid need hästi, lugemiseks ääretult lihtsad ja väga lühikesed. Küll aga oli suur minu üllatus, kui avastasin, et tegemist on kümneosalise sarjaga (The Girl in the Box), millele järgneb samade tegelastega uus sari (Out of the Box), milles on ei rohkem ega vähem kui KAKSKÜMMEND VIIS osa :/
Olgu, ma võin need kümme esimest ära lugeda (eeldades, et need on sama õhukesed kui esimesed kolm), aga kahtlen, et seejärel järgmised 25 osa viitsin läbi võtta. Võib-olla viitsin, aga kindlasti mitte järjepanu. Mine tea, vahest on see üldse selline sari, et sellest saab kerge ajaviite variant või öökapisari juhuks, kui parasjagu midagi muu ei viitsi. Ennegi ju selliseid olnud (Hercule Poirot või Hamishi lood jms), aga olgu, hetkel veel ette ei rutta, sest läbitud on vaid kolm esimest osa (kolmekümne viiest!!!)

Eraldi ma neist osadest üldse ei räägiks, sest lugesin need kahe päevaga ühe jutiga läbi ehk siis olid põnevad küll. Peategelane Sienna mulle esiti erilist muljet ei avaldanud, kuigi saan aru, et tegemist peaks olema sellise toreda, sarkastilise ja eluterve huumorimeelega tüdrukuga, aga seda “huumorit” on kohati liiast. Kolmandas osas vast enam mitte liiga palju, aga esimeses kahes natukene jäi segama küll. Sienna on supervõimetega meta-inimene, kes ühtlasi ühe puudutusega inimesi tappa võib – succubus on tema liigiks. Ei midagi uut siin fantaasiamaailmas, aga kuna seda oli põnev lugeda, tegevusliinid olid kõik väga kaasahaarvad ja taustalood huvitavad ehk siis autor teab, kuidas hästi kirjutada, siis usun, et kui saan järgmised seitse osa käesolevast sarjast, siis loen ka need läbi. 

2017. aasta kokkuvõte

Ma ei ole varem aastat kokkuvõtvaid postitusi eraldi teinud, aga tänavu on siis esimene kord. Eriliselt polegi millegi üle kokkuvõtet teha, sest loetud raamatute hulk jäi väga tagasihoidlikuks ja karta on, et 2018. tuleb veelgi tagasihoidlikum. 

Tahtsin lisaks  teha top 5 listi, aga tuleb välja, et ma ei lugenud see aasta väga midagi sellist, mida eriliselt kiita tahaksin ja uusi lemmikuid ei tekkinud. Küll aga on kaks raamatut, millest ühe lugesin ja teist kuulasin, jäänud positiivselt meelde:
1.  V.A. Schwab „Võlukunsti tumedam pool“
2. Ken Follet „Pillars of the Earth“

2017. aastal loetud raamatud on:
1. V.A. Schwab „Võlukunsti tumedam pool“
2. J. A. Redmerski „Igaviku äärel“
3. Rick Yancey "Viies laine"
4. Rick Yancey "Ääretu meri"
5. Rick Yancey "Viimane täht"
6. Georgette Heyer "Leidlik lord"
7. Kristan Higgins "Kõik, mida kunagi tahtnud olen
8. Julie Buxbaum "Ütle mulle kolme asja"
9. Holly Smale "Mina, nohik"
10. Julie Murphy "Pontsakas"
11. Georgette Heyer "Lihvimata teemant"
12. Sara Zarr "Ühe tüdruku lugu"
13. Reet Made "Peidust välja"
14. Holly Seddon "Püüa mitte hingata"
15. Cathy Cassidy "Ingveripräänik"
16. Heli Künnapas "Mu koju tood sa"
17. Heli Künnapas "Jõuluks koju"
18. Heli Künnapas "Saatmata kirjad"
19. Heli Künnapas "Tähtajaline elu 1"
20. Heli Künnapas "Tähtajaline elu 2"
21. Jennifer L. Armentrout "Half-blood"
22. Jennifer L. Armentrout "Pure"
23. Jennifer L. Armentrout "Deity"
24. Jennifer L. Armentrout "Apollyon"
25. Jennifer L. Armentrout "Sentinel"
26. Jennifer Echols "Major Crush"  
27. Reeli Reinaus "Vaevatud"
28. Emily France "Sinu jäljed"
29. Kristin Cashore "Graceling"
30. Kristin Cashore "Fire"
31. Kristin Cashore "Bitterblue"
32. Renee Ahdieh "Flame in the Mist"
33. Louise O'Neill "Igavesti vaid sinu"
34. J. A. Redemerski "Igavesti koos"
35. Josephine Angelini "Starcrossed"
36. Josephine Angelini "Dreamless"
37. Josephine Angelini "Goddess"
38. Amy Ewing "The Jewel"
39. Amy Ewing "The White Rose"
40. Amy Ewing "The Black Key"

2017. aastal kuulatud raamatud on:
1. Ken Follet „Pillars of the Earth“
2. Yann Martel "Life of Pi"

2017. aastal alustatud, aga pooleli jäänud raamatud (koos põhjendustegaon:
 1. Tim Collins "Vlogija päevik" - reserveerisin selle raamatukogu veebilehel ilma raamatuga eelnevalt tutvumata ja ilmnes, et tegemist on sellise moodsa lasteraamatuga ega isutanud kuidagi lugema üle viieteistkümne lehekülje.
2. S.K. Tremayne "Külmakaksikud" - tegelikult on mul veel täiesti kindel plaan see raamat kunagi lõpetada (võib-olla ka uuesti alustada), aga hetkel jättis kuidagi külmaks. Läbi poole raamatu vedasin ennast, aga rohkem ei tekkinudki seda huvi, et uuesti kätte võtta ja asjale punkt peale panna. 
3. Simon Sebag Montefiore "Ühel talveööl" - kindel plaan lõpetada, aga siiani on see lihtsalt seisma jäänud. Kuna tegemist siiski väga põneva teosega, siis niisama lõputult see seisma ei jää. Alustasin selle lugemist suvel rannas, äkki lõpetan tuleval suvel rannas? Ei tea, aga põnev on see tegelikult küll.