29 jaanuar 2018

Andy Weir "Artemis"

Jazz Bashara is a criminal.
Well, sort of. Life on Artemis, the first and only city on the moon, is tough if you're not a rich tourist or an eccentric billionaire. So smuggling in the occasional harmless bit of contraband barely counts, right? Not when you've got debts to pay and your job as a porter barely covers the rent.
Everything changes when Jazz sees the chance to commit the perfect crime, with a reward too lucrative to turn down. But pulling off the impossible is just the start of her problems, as she learns that she's stepped square into a conspiracy for control of Artemis itself—and that now, her only chance at survival lies in a gambit even riskier than the first.

Kuna kuulasin “The Martian” audioraamatut, siis mõtlesin, et kuulan sama autori teist romaani samamoodi audioraamatuna. Hea oligi vist, sest pealelugeja Rosario Dawson tegi seda suurepäraselt ja kuulamine oli väga nauditav. Raamat ise minu jaoks alguses veidi venis. Võin öelda täpselt, et alles siis, kui kuulamine oli jõudnud 44% peale, tundsin, et asi hakkab nüüd vähe põnevamaks minema. Sealt edasi kuni lõpuni oligi tegelikult katkematult väga huvitav ehk siis suurem osa raamatust oli siiski „käest raske ära panna“ põnev. 

Mis puutub Jazz Basharasse, siis mulle tundub, et Weir võiks jääda meespeaosaliste kirjutamise juurde. Selles suhtes polnud midagi hullu, täitsa okei, aga mul oli kogu aeg selline tunne, et kuulan „Marslase“ Marki mõtteid. Nad olid nagu üks inimene erinevas kehas (ja raamatus). Lihtsalt... veider. Feministide jaoks võib see raamat ilmselt kohati päris keeruline lugeda olla, sest Weir ei kujuta vast ettegi, et naised pole päriselt ka sellise mõtteviisiga. Eks leidub kindlasti ka selliseid, aga enamus naised ei mõtle mingeid nibuasju ja sõna „imema“ ei tekita enamasti mingeid vasakpoolseid mõtteid. Selles osas pani Weir minu arvates veidi mööda, aga seda polnud õnneks liiga palju (ent piisavalt, et seda märgata), aga need kohad, mis pidid ilmselt naljakana mõjuma, tundusid lihtsalt vahepeal ääretult kummalised.

Mida Weir teha oskab, on kirjutada ja kirjutada ja kirjutada ja kirjutada. Põnevatest asjadest. Loomulikult ma ei tea, kas elu kuul oleks selline nagu ta kirjutas, aga tema fanaatsia osas oli see igatahes päris lahe. Ma tegelikult loeksin selle raamatu teist osa ka, kui selline asi ilmuma peaks. Paraku minu teada autoril sellist ideed, et järg teha, ei ole. Iseenesest on see hea ka, alati polegi järge vaja, aga praegusel juhul meeldiks see küll.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar