11 jaanuar 2018

Megan Whalen Turner "Kuninganna Varas I: Varas"

230 lehekülge
Kirjastus Fantaasia
Vana-Kreekast inspireeritud fantaasiamaailma ähvardab sõda, millest pääsemiseks oleks vaja kolme kuningriigi liitu – mida aga nende liidrid pole eriti valmis sõlmima. Maag, kuninga nõuandja, usub teadvat iidse aarde peidupaika, mis oleks abiks liidu sõlmimisel. Selle kättesaamiseks vajab ta osavat varast ja ta valib vangimõistetud varaste hulgast Geni. Sarja „Kuninganna Varas“ romaanid on täis poliitilisi mahhinatsioone ja intriige, võidetud ja kaotatud lahinguid, ohtlikke reise, jumalikke sekkumisi, võimu, kirge, kättemaksu ja reetmist. Need on saanud paljusid auhindu, nende hulgas Los Angeles Times Book Prize, Newbery Honor, Mythopoeic Fantasy Award jt.

Selle raamatu võtsin ainult seetõttu kätte, et lugeda teist osa. Nimelt juba ammuilma olen kuulnud, et esimene raamat on “meh”, aga teine raamat on “vau”. Jaa, esimene raamat oli “meh” küll, aga kuna läksin selle emotsiooniga juba sisse, siis olin kokkuvõttes tegelikult isegi positiivselt üllatunud. Eeldasin midagi veel igavamat, aga pidin rõõmustama, polnudki liiga igav.

Teema on minu jaoks juba küllaltki koduseks saanud, sest Vana-Kreeka jumalate ja eeposte kohta sai eelmisel aastal päris mitu korda loetud. Seekordne lugemine oli selgem ja lasteraamatulikum (kui nii öelda saab), mis ilmselt ongi selle raamatu puhul see miski, mis kõigile ei meeldi. Raamat ongi üles ehitatud nagu lasteraamat, kuigi ta vist peaks rohkem noortekas olema? Pead pakule panna ei saa, aga mulle tundub küll nii.

Loos pidi ilmselt olema puänt, mis mitte kuidagi seda olla ei saanud, sest põhimõtteliselt saab esimesest lehest aru, mis see olema peaks. Tegelikult saab sellest isegi raamatu pealkirja lugedes aru. Selles suhtes oli kummaline näha, et sellest nii kandev roll raamatu jooksul sai. Arvustusi lugedes on näha, et põhimõtteliselt mitte keegi pole loo “pöördest” üllatunud, aga ehk see siis polnudki autori eesmärk, mine tea.  

Selle raamatu puhul tajusin selgelt, et mõnda raamatut oleks parem pigem originaalkeeles lugeda. Mitte, et tõlkija oleks halba tööd teinud, vaid lihtsalt mina ise vist loen viimasel ajal liiga palju ingliskeelseid raamatuid ja tunnen end neid lugedes vahest ehk kodusemalt. Mõned eestikeelsed laused kõlasid nii puiselt ja võõralt, samas pannes need inglise keelde, oleks asi palju suupärasem. Aga see mind ei heiduta, mul on sarja teine osa juba raamatukogus bronnitud ja jään seda paljukiidetud teise osa šarmi ootama. Loodan vaid, et sellega ei lähe nii nagu esimsega (et ootan rohkem, aga saan vähem ja vastupidi).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar