20 jaanuar 2018

Mindy Mejia "Hattie Hoffmani viimane vaatus"

336 lehekülge
Päikese Kirjastus

Keegi ei tea, kes ta tegelikult on…
Hattie Hoffman on kogu oma elu rolle mänginud: eeskujulik õpilane, eeskujulik tütar, eeskujulik kodanik. Aga Hattie tahab midagi enamat, midagi suuremat ja, nagu lõpuks selgub, midagi väga ohtlikku. Kui Hattie julmalt surnuks pussitatakse, rebib tragöödia tema väikese kokkuhoidva kodulinna ribadeks.

Peagi saab selgeks, et Hattiel oli vägagi kompromiteeriv salasuhe. Tekib küsimus, kes veel sellest teadis? Ja kui kaugele oleksid nad valmis minema, et suhtele lõpp teha? Hattie poiss näib tema surma tõttu lausa hullunud, aga võib-olla oli ta Hattiesse nii sügavalt armunud, et tüdruk oli muutunud tema jaoks kinnisideeks? Või sattus Hattie oma impulsiivse ja uljaspäise iseloomu tõttu lihtsalt valel ajal valesse kohta, mis viis lõpuks tema vägivaldse surmani kellegi võõra käe läbi?

Käänakuid ja ootamatuid pöördeid täis „Hattie Hoffmani viimane vaatus” taastab lugeja silme ees viimase aasta ohtlikult kütkestava noore naise elus, mille jooksul kerkivad pinnale väikelinna hämaraimad saladused… ning neiu ise liigub surmale üha lähemale.

“Hattie Hoffmani viimast vaatust” oli väga lihtne end lugema unustada (jep, hilinesin vist elus umbes teist korda, sest ei märganud kella jälgida). Ilmselgelt oskab Mindy Mejia psühholoogilist põnevikku kaasahaaravalt kirjutada, aga võrrelda seda Gillian Flynni ebareaalselt sünge “Kadunud” raamatuga.. no ma ei tea. Need on ikka kaks täiesti isevärki raamatut. Ma ütleks, et “Kadunud” on ikka omaette klass ning ehkki Hattie lugu on samavõrra põnev, ei ole ta kindlasti mitte nii sünge, salapärane ja ettearvamatu, kui eelmainitud Flynni teos. Nii et jätaks selle vahele, kus neid kahte võrdlen nagu paljudes arvustustes seda tehtud on, sest minu jaoks puudub nende vahel võrdusmärk (kuigi olen aus- see nii öelda võrdlemine mind just seda raamatut lugema panigi).

Lugu ise oli väga põnev, kuigi mul on alati probleeme nende kuupäevade jälgimisega. Nimelt olid ka selles raamatus sündmused esitatud erinevatel perioodidel ja erinevate inimeste poolt. Õnneks jooksid seekord kuupäevad väga loogiliselt ja isegi minusuguse praegu uimasemavõitu mõistuse jaoks oli see kõik hoomatav. Raamat toimub läbi kolme inimese silmade – šeriff, kooliõpetaja ja Hattie ise. Vahel on nii, et üks või teine osaline on igav. Konkreetselt lihtsalt igav. Loed küll, sest ilmselgelt on sellel tegelasel mingi oluline roll loos, kui tema silmade läbi peab kirjutama, aga no niiiiiii igav võib see teinekord olla. Seekord seda muret ei olnud, absoluutselt kõik peatükid olid ühtemoodi põnevad ja üsna raske oli leida seda punkti, kus peaks magama minema, sest sellist vähem huvitavamat hetke ei tekkinudki.

Hattie pidavat olema (arvustustele tuginedes) meistermanipulaator ja kõiki oma sõrme ümber keerama, aga mina sellest aru ei saanud. Võib-olla olen lihtsalt selline lihtne inimene, aga mulle tundus ta täiesti keskmine isekas pubekas, muud ei midagi. Ma ei saa nõustuda ka raamatu lõpus oleva šerifi väljaütlemisega SPOILER ALGAB, kus ta ütleb, et Hattie tappis tegelikult ennast oma käitumisega ise. Veidi tobe asi, mida öelda mingi puberteedi kohta, sest sedasama võiks umbes iga viienda teismelise kohta öelda (hormoonid on hullud asjad) ja siis õlgu kehitada, et “ah, ise oli ju süüdi, ta lausa noris, et ta ära tapetaks” SPOILER LÕPEB.

Igatahes oli tegemist väga kaasahaarva ja põneva looga, kuigi selles puudus täielikult see, mida ma teiste arvustusi lugedes lootsin kohata. No ei olnud seda, ma ei saa eriti aru, kus see hirmus manipuleerimine ja šokki tekitav käitumine end peitis, aga hea küll, põnev lugu sellegipoolest. Tunduvalt mahedam lugemine, kui skandinaavialikud krimkad või päriselt psühholoogilised põnevikud.

NB! Olen nüüd ka värskelt instagramis (kasutaja- raagimeraamatutest).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar