29 jaanuar 2018

Victoria Aveyard "Kuninga kong"

566 lehekülge
Pikoprint 

Hakkasin seda raamatut lugema kindla teadmisega, et mäletan raudselt, mis eelmises osas juhtus. Põhiasjad olid paigas – mäletasin seda, et Maven võttis Mare vangi ja Mare venna surma. Kõik muu.. tuleb välja, et täiesti tühi auk. Kui raamatus järsku keegi Cameron ilmus, kelle olemasolust polnud mul mitte ainsatki mälunatukestki, otsustasin teha väikse googeldamise tuuri ja viisin ennast õige pisut järje peale. Sellest piisas küll, et raamat kenasti läbi saada, aga pean kahjuks tõdema, et seda ühendust teiste raamatute vahel ei tekkinud. Mäletan suurepäraselt, et mulle tohutult need eelmised osad on meeldinud, aga ma lihtsalt enam ei mäleta miks või mis värk nende kõikide tegelastega siis täpselt oli.

Kahju tegelikult, et mu mälu eelmiste osade suhtes nii kehv on, aga loodan, et kunagi õnnestub mul see sari täiesti algusest kuni päris lõpuni uuesti läbi lugeda. Tegelikult ongi veel vaid üks osa minna, aga sedagi peab tükk aega ootama. Ilmub see alles maikuus sellel aastal ja kaua see tõlkimine veel aega võib võtta… Olen üsna kindel, et selleks ajaks on mul ka “Kuninga kong” meelest pühitud.

Raamat ise oli hästi kirjutatud, tegevus toimus läbi kolme inimese silmade – Mare, Cameron ja Evangeline. Cameroniga on selline värk, et kuna ma teda eelmisest raamatust hästi ei mäleta, siis pidin kõvasti ajusid ragistama ja meenutama miks ta oluline oli.  Päris meelde ei tulnudki. Küll aga meenus mulle keset lugemist, et eelmistes osades pidasin Maret üsna halvaks “kangelaseks”, ta oli pirtsakas, ennasttäis ja igav, aga selles raamatus andis vangistus tema tegelaskujule natukene tahke juurde. Maven ja Cal on hoopis teisest terast, selles raamatus sai natukene rohkem Maveni kohta teada ja ma ei ole kindel, kas need teadmised pigem lunastavad teda ja tema käitumist või just annavad mõista, et ta tajub väga hästi oma valikute tagajärgi ja tema halastust ootama jääda on üsna loll idee. Cal oli ikka nagu käpiknukk ja tema otsus mind ei üllatanud, küll aga üllatas Mare suhtumine. Just tänu sellele lõpule on väga hästi aru saada, kui palju on Mare arenenud ja kasvanud selles osas. Ootan tõeliselt suure huviga, mida raamatu viimane osa toob, praeguse seisu juures ei oska ma enam midagi loota/tahta/uskuda.

Ma pole ammu mingeid raamatuosasid tsiteerinud ja ausalt öeldes ei plaaninud ka seekord, sestap pole mul raamatu lehekülge juurde anda, aga see on kuidagi liiga ilus ja kurb, et mitte jagada:
“Seista inimese ees, kes on sulle kogu maailm. Ja kuulda, et sinust ei piisa. Sind ei valitud. Oled vaid vari inimese jaoks, kes on sinu päike.”

Muide, mis mulle nende raamatute kaante puhul meeldib, on see, et näha on, kuidas sisu ja kaanepilt kogu aeg aina enam vastavusse lähevad ja aina tumedamaks muutuvad. Vaatasin, et viimane kaas on peaaegu must, päris lahe kontseptsioon ja ennustab ilmselt seda, et viimane osa ongi kõige süngem (arvata oli). 

1 kommentaar: