23 oktoober 2018

Sarah J. Maas "A Court of Thorns and Roses" triloogia


KLIKAKE SIIA, see viib otse Audible kodukale sarja lehele, kust saab terve seeria kohta sisututvustusi lugeda.

Lõpetasin äsja Sarah. J. Maasi triloogia “A Court of Thorns and Roses” kuulamise ja olen veidi kurb, et see juba läbi sai. SAMAS on üks väike (kestab umbes kuus tundi) osa veel ja tahaksin ka seda kuulata, aga hetkel olen veel kahevahel, kas raisata ühte “krediiti” nii pisikese raamatu peale. Lõpuks raudselt seda teen, aga hetkel... teesklen, et mõtlen selle üle järele. Tegelikult mul krediiti on küll, sest ostsin 3 tükki lisaks (mis teeb ühe raamatu hinnaks ainult umbes 12 euri), aga karta on, et hakkan järgmisen taas mingit sarja kuulama ja siis kulub iga krediidijupike marjaks ära. Tegelikult on mul üks hea eestikeelne ja päris oma Eesti autori raamat ka pooleli, aga mul on mingi värk praegu, et nii palju muud tundub teha olevat peale lugemise, et pole sellist momenti, kus saaks lihtsalt rahus maha istuda ja lugeda. Kuulata saab teiste tegevuste kõrvalt küll, eriti just lapsega jalutamise ajal ja seda jalutamist on PALJU.

Noonii, pidevalt mõtlen, et ma ei taha kirjutada triloogiatest tervikuna, vaid ikka igast raamatust eraldi, aga üldiselt on need nii põmevad, et raske on leida seda pausi, et vahepeal kirjutada – ma tahan pigem kohe ju edasi kuulata. Esimene osa põhineb kergelt “Kaunitar ja Koletis” lool, ainult happy ending on natukene kibemagusam. Tagantjärele on raske anda objektiivset hinnangut põhimõtteliselt ükskõik millisele tegevusele, sest ma ju tean, kuhu need tegevused välja viisid ja mis inimestest sai, aga tahaksin uskuda, et mu mälu mind ei peta ja öelda, et Tamlin ei istunud mulle algusest peale. Küll aga, olles kursis autori teise sarjaga, oskasin juba ette arvata, et Tamlin on kõigest algus. Nii oligi, seega minu poolt erilist pettumust ei olnud, et asi ei lõpenud #teamtamlin´iga.

Rhysand ja Feyre olid mõlemad väga hästi kirja pandud ja mõjusid küllaltki sümpaatselt. Mis mind häirima jäi lõpuks, oli see pidev võrdlusmoment, eriti teises osas, kus Feyre võrdles Rhysi ja Tamlini nagu kaht tõuhobust. “Tema teeb sedasi, aga VOT tema ei tee” jne. See mõjus pikapeale tobedalt ja justkui pingutatult, umbes nagu tahaks Maas teha teist valikuvõimalust piisavalt vastikuks, et lugejal oleks aega harjuda mõttega, et esimene armumine polegi päris armastus. Ei, seda pole vaja teha, ausalt. Aga minu mäletamist mööda tegi ta seda ka oma teises sarjas, mida lugesin (ja paraku endiselt pooleli on).

Kolmandas osas, appi, ma ei tea mitu korda öeldi “my mate” (mu kaaslane/paariline), aga seda oli piisavalt palju, et eriti audioraamatuna kuulates hakkas see tohutult närvidele käima. Minu teada keegi Goodreadsis isegi luges need korrad kokku ja seda oli ikka paarisaja lähedal, aga pead ei anna. Palju igatahes, kaugeltki liiga palju.

Kummaline on see, et raamatuid kuulates/lugedes on alati nii palju mõtteid ja ideid,millest kirjutada ja mida välja tuua, aga kui kord kirjutama hakata, siis on täielik tühjus peas. Peaks leidma selle aja ja tahtmise, et mingeid väikeseid märkmeid ja märksõnu üles kirjutama hakata, muidu jääbki triloogiate puhul ainult nõnda, et juttu on palju, aga sisu pole üldse (ja triloogiad need viimasel ajal enamasti ju ongi).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar